«
’ ja uudiste piir on aga ähmane nagu Viljandi Reinu tee ringristmiku mõte.» Nii leebe hinnangu on andnud ajakirjanik Hans Väre uuele Männimäe alguse rajatisele. Minu arvamus on sootuks vaenulikum. Kas selline ühte teeserva kunstlikult tekitatud liiklussõlm oli ikka arukas lahendus?
Silmale mõjub see saamatu äbarikuna, bussijuhtidele on Reinu tee ringristmik aga järjekordne jõu ja osavuse proov, mida vanad bussid läbivad kägina ja oiete saatel.
Ristmiku valmimise järel jäin ühel hilisõhtul kella 22.45 paiku juhuslikult jälgima ringil toimuvat. Tänavatuled Riia maanteel veel ei põlenud (Selver ja Säästumarket seevastu särasid tuledes). Reinu ringil valitses hämarus. Mitu autot lähenes linna poolt ringile nii, nagu oleks see vastu tulnud ootamatult; mitme sõidumaneer andis tunnistust ähmasest teadmisest, et siin kuskil peaks ringliiklus ju olema.
Naeruväärne on olukord siis, kui tahad sõita Selveri poolt Vilpaki poole: vasakpöörde tegemist takistavad ohutussaared. Eriti annab see tunda suuremõõtmeliste sõiduvahendite puhul, sest pöörde lõpetamiseks napib ruumi ja topeltjooned asfaldil tekitavad segadust.
Tegemist oleks nagu katse ja eksituse meetodiga. Arvan, et valgusfoor olnuks seal siiski parem lahendus. Mis puudutab Reinu tee teist otsa, niinimetatud läbimurret linnast välja, siis see on küll hästi õnnestunud rajatis: loetav ja arusaadav juhile ning maaliliselt ilus iga liikleja silmale.
Linna piiril asuva Pärnu maantee ringristmiku liiklusskeem on Viljandis leiduvaist parim. Seal on õhku, avarust ja piirdeid, kuid maltsa- ja pujuvõsa ringi keskel ei kannata kriitikat. Saabujaile jääb mulje, nagu ei sisenekski nad Eesti looduskauneimasse linna, vaid hoopis Kirde-Eesti tuhahunnikute tsooni. On küll saadud üle koerast, aga sabast enam mitte.
Lõpetuseks ei saa jätta mainimata, et heakorrastajad on unarusse jätnud uue ja vana Vaksali tänava vahelisel alal oleva saaretiigi. Kunagi olevat seal olnud isegi luigemaja, ehk võiksid seal nüüd leida kodu linna pardid?