REISIKIRI MULGIMAALT. «Tere, Juhan! Oleme nüüd otsapidi Mulgimaal. Ilus on vaadata, kuidas jõukad talud ja külad arenevad. Siin on tänapäevane elukeskkond, mis pakub tegutsemislusti iga eriala inimesele.
Tarmo Loodus: Kutseharidusse tuleb investeerida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küla alguses on jõukas mahepõllundustalu. Selle piimatooted on hinnatud nii kohapeal kui kaugemal. Taluperemees Kalle on oma ala tegija — Olustvere põllukooli hariduse ja Euroopa Liidu toetuste abiga läheb tal hästi.
Küla keskelt leiame väikese pagaritöökoja. Vana-Võidus pagariks õppinud Janika on kodukülas tagasi koos Viljandi ühendatud kutsekeskkoolist leitud puusepast abikaasa Antsuga. Nad on pagaritöökoja asutanud. Et tootlikkus ja kvaliteet on head, viivad nad oma küpsetisi igal varahommikul Viljandi turule. Muide, sinna lähevad selle küla tootjad koos — nii on kõigil vähem kulusid.
Ja kuis siin ehitatakse! Küla keskele kerkib külamaja, kõrval on äsja restaureeritud hoones õmblus- ja käsitöökoda. Veel on autoremonditöökoda, turismitalu ja hooldekodu. See on küla, kus ühistegevus ja naabri edusammudest rõõmu tundmine on tavalised. Vägev Mulgimaa!»
Sellist idülli võib pidada idealismiks, kuid ka suurepäraseks sihiks, mille poole püüelda.
LUGEDES RIIGIKONTROLLI aruannet riigikutseõppeasutuste ümberkorraldamise tulemuslikkuse kohta, jääb mul mulje, et tasakaalus elu pole Eestis just kõige tähtsam. Efektiivsus ennekõike! Kui lisada arvamus, et euroraha kasutamine tuleb ümber otsustada pigem asfaldi paneku kasuks, julgen arvata, et elu meie külades kisub veelgi rohkem kiiva ja lugu jõukast Mulgi külast jääbki unistuseks.
Olgu maal või linnas, — alati vajame elu korraldamiseks oskustöölisi — inimesi, kes tahavad ja suudavad oma tööd võtta kui elustiili, võimalust teha just seda, mis neile kõige rohkem meeldib, olla kunstnikud, kes loovad enda ja teiste rõõmuks. Paljuski on selliste inimeste ettevalmistamine just kutseõppeasutuste töö. Viljandimaa kolm kutseõppeasutust, Olustvere teenindus- ja maamajanduskool, Viljandi ühendatud kutsekeskkool ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tegelevad just sellega. Iseküsimus on, kui hästi me selle ülesandega hakkama saame.
Riigikontroll tuvastas, et kutseharidust suundub omandama üle 30 protsendi põhikooli- ja üle 10 protsendi gümnaasiumilõpetajatest. Kutseharidusega inimeste osa tööealisest elanikkonnast on ligi 27 protsenti. Riik on eesmärgiks seadnud kutsehariduse omandajate osa kasvu. Kutsehariduse pakkumiseks kulutab ta üle miljardi krooni aastas. Lisaks on 2015. aastani kavas investeerida kutseõppeasutuste õpikeskkonna ajakohastamisse üle 3,2 miljardi krooni.
Riigikontroll küsib: kas see on mõistlik poliitika, võttes arvesse, et põhikoolilõpetajate arv väheneb ligi kolmandiku võrra?
REGIONAALPOLIITIKA on edukas vaid siis, kui pöörab tähelepanu ka kutseharidusele.
Kutseharidus on Eestis läbi teinud suure muutumise. Veel kümme aastat tagasi oli meil üle 70 kutsekooli ja ametit võisid õppida ainult põhi- või keskhariduse omandanud inimesed. Praeguseks on tänu mõistlikule planeerimisele neid järel 30, vähemalt üks kutseõppeasutus igas maakonnas, ning neis koolides võivad õppida kõik soovijad. Tänu sellele saavad kohalikud ettevõtjad uusi töötajaid ja paikkondadel on võimalik areneda. See on tegelik regionaalpoliitika.
Riigikontroll seab kahtluse alla kutsekoolidesse tehtavad investeeringud. Asjata. Eelmisel Euroopa Liidu toetuste perioodil sai õpikeskkonna edendamiseks raha 11 kutsekooli. Ajakohaseks muudetud koolides on suurenenud õpilaste vastuvõtt ja lõpetajad on saanud parema hariduse. Nii on näiteks Tartu ja Pärnu kutsehariduskeskus magnet Viljandi koolide lõpetajatele.
Olustvere ja Viljandi kutsekool alles alustavad oma õppebaasi suuremahulist moderniseerimist. Kui see ära jätta, võime mingi aja pärast mõlemale koolile kriipsu peale tõmmata. Saab ju meil õpetatavaid erialasid õppida ka suurtes naaberkoolides. Riigile on see kasulikum. Aga kas niisuguse suhtumise järel elu maal jätkub? Vastus riigikontrollile: kogu Eesti elu on pingutamist väärt. Ka keerulisel ajal.
INIMENE tahab olla õnnelik. Mida on selleks vaja? Meeldivat töökohta? Head elukeskkonda? Armastavat peret? Ilmselt paljut muudki. Inimene on õnnelik, kui saab aru oma võimetest, tahtmistest ja vajadustest. Enese tundma ja mõistma õpetamist võime nimetada põhikooli ülesandeks. Üks osa sellest on kutsenõustamine. Riik ei taga praegu noortele ja nende vanematele elu planeerimiseks piisavalt nõu.
Naaberriikides algab kutsesuunitlustegevus koos kooliteega ning viiendas ja kuuendas klassis tegeldakse sellega juba süsteemselt. Põhikooli vanemas astmes valivad õpilased oma eelduste realiseerimiseks vabaaineid.
Nõustamine ja kutsesuunitlus annavad noorele teada tema võimalused ja soovitavad, kuidas edasi minna, olgu selleks teeks siis kutsekool või gümnaasium. Kogemus näitab, et paljudes riikides on õppijate valik 50:50.
Eestis niisugune süsteem ei toimi. Ka omavalitsused pole selle arendamisest eriti huvitatud. Põhjus on lihtne: iga kutsekooli läinud õpilane viib vallast raha välja.
Gümnaasiume rahastab riik õpilase kohta ette nähtud summaga. Omavalitsuse ja ka gümnaasiumi eesmärk on jätta võimalikult palju õpilasi pärast põhikooli gümnaasiumi edasi õppima — jätta raha koju. Nii pole laste võimed ja eripära enam tähtsad.
GÜMNAASIUMI ja kutsekooli konkurents õpilaste pärast paneb mõlemaid pooli üllatavaid asju tegema. Nii hakkavad gümnaasiumid kutsekooli rolli üle võtma: loovad majandusklasse, toovad kooli autojuhiõppe ja kokanduse ning tekitavad nõnda taas nõukogude ajast tuntud õppetootmiskombinaadid. Kutsekoolid teevad kutseõppe gruppe põhikooliealistele.
Siin on kutsekoolide ja gümnaasiumide koostöö koht. Pole vaja kõike ise teha — palju saame ellu viia üheskoos. Põhikooli ja gümnaasiumi eelkutseõpe annab selleks hulga võimalusi. Olustverel on häid kogemusi Suure-Jaani kooliga, meil Paalalinna gümnaasiumiga. Koostööd on vaja, sest meie laiem eesmärk on ju meeldivas elukeskkonnas toimetav õnnelik inimene.
RIIGIKONTROLLILE ja teistele kutsehariduse rekonstrueerimise vajalikkuses kõhklejatele: ärge kahelge meie võimes ühiskonna arengule edukalt müüri laduda! Muudatused, uued erialad ja võimalused ei jõua ellu võluväel, need vajavad aega. Kutsekoolid on pidevas uuenemises, teie toetusel teevad nad seda aga veelgi paremini.