Juhtkiri: Lillede keeles

Puiatu erikooli olmehoone Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Kuu aja pärast on Puiatu erikool jäädavalt suletud. Selle kasvandikud on väikse küla nime aastakümnete jooksul lausa kurikuulsaks käitunud. Nii võib 31. augustit pidada ühe ajastu lõpuks.

Sel kevadel tõdes õiguskants­ler, et erikool hoiab inimväärikuse hinnaga kinni nõukogude aja pärandist: karmi käe põhimõttest.

Samas tasub meelde tuletada, et Nõukogude Liidu suletud kasvatusasutuste hulgas oli Puiatu erikool üks väheseid, kui mitte ainus, kes käsust hoolimata ei piiranud oma territooriumi okastraadiga. Kuuldvasti tekitas ettekirjutuse eiramine kooli kohta kõmu ka toona.

Mis toimus poolkinnises kasvatusasutuses tegelikult, jääb tõenäoliselt alatiseks selle seinte vahele. Kevadel meedia abiga saadud ülevaade Puiatu kooli õpilaste elutingimustest ja haridusasutuse kodukorrast tekitas tuliseid vaidlusi. Ühiskond, mis taasiseseisvumise järel vaimustus vabakasvatuse pähe pakutud vastutusvabadusest, on aja edenedes hakanud teise äärmusse jõudma. See on ka mõistetav, kui pidada silmas pendliefekti ja aastatepikkuse karistamatustunde vilju, mis alles nüüd hakkavad küpseks saama.

Kasvatusteadus on kunst, kuidas hoida tasakaalus reegleid ja isikuvabadust, karistamist ja kiitust, kirjutatud ja kirjutamata seadusi. Ühiskond tugineb suuresti just vaikiva kokkuleppe korras väärtushinnangutest ja käitumiseetikast kinnipidamisele. Kui kirjutamata seadustest enam ei hoolita, tuleb hakata üksipulgi üles tähendma kohustusi ja õigusi. Varem või hiljem viib see juuksekarva lõhkiajamiseni.

Alustada tuleks küsimusest, miks hakkab hääbuma lihtne lugupidamine kaaskondlaste vastu. Või miks me ei nimeta asju enam õigete nimedega? Küllap kaoksid siis kasvatuslike erivajadustega noored. Jääksid alles vaid paid. Ja küllap oleks pättegi tunduvalt vähem.