Keeldudega ei saa viinatõvest lahti

, täiskarsklane, endiselt alkohoolik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Kukk
Jüri Kukk Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

ÜHEL HILJUTISEL suvepäeval võtsin vastu vahest ühe tähtsama otsuse oma elus: otsustasin igaveseks lõpetada kaua kestnud sõpruse alkoholiga. Ja mida kaugemale see päev jääb, seda õnnelikumana ma ennast tunnen.

Pärast järelemõtlemist pean tõdema, et kõiges, mis mu elus on pahasti läinud, on süüdi alkohol. Kõik, kelle või mille olen aastate jooksul kaotanud, on mult võtnud napsilembus. Või mis ma ennast petan: peamine vaenlane ei vaata alkohoolikule vastu mitte viinaletist, vaid peeglist.

Olen aru saanud, et viinaviga muudab elu tühjaks ja mõttetuks. Irvhambad eksivad, kui ütlevad, et alkoholism on raske haigus, mida on meeldiv põdeda. Toredat pole selles midagi, pudelisse on villitud selge hukatus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles