Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
/nginx/o/2009/07/30/214292t1he6fa.jpg)
Viljandimaa tüdruku Elisabeti järgi nime saanud heategevuskampaania liikumispuudega lastele vajaliku kõnniroboti soetamiseks on esile toonud kaks tõika.
Veel kord sai kinnitust tõsiasi, et meie riik pole nii rikas, et kodanikud võiksid ainult talle loota. Isegi eraalgatuslikud ettevõtmised võivad takerduda ametkondade asjaajamise ja bürokraatia taha. Tervishoiusüsteem on teinekord nii keeruline, et sellega otse kokkupuutunuil on raske talle mingit hinnangut anda.
Samamoodi võib vaielda selle üle, kas riigi väärtuste järjekorras peaks olema tähtsamal kohal luust ja lihast inimene või tema aateid kujundav mälestusmärk.
Kõnniroboti kampaania eestvedaja Ako Luts kõrvutab äsja valminud vabadussambale tehtud kulutusi ja kõnniroboti hinda, millest praeguseks on koos alles pool. Summade vahe samba kasuks on
üüratu.
Kampaania teine tahk on tunduvalt meeldivam: paljudel inimestel ja ettevõtetel on põhjust endale pai teha, sest neil on jätkunud kaastundlikku südant. Kindlasti ei saa väita, et Eesti elanikel on empaatiavõimet 1 912 011 krooni jagu, mis on praegu kõnnirobotit ootavate laste tarvis kokku saadud, ehk siis 2390 krooni iga abivajaja kohta. Õlatunde tugevust ei saa mõõta arvudega.
Väärib tähelepanu, et Eesti ühiskond on välja kasvamas nõukogudeaegsest valehäbist, mis sundis pereliikmeid oma erivajadustega lähedasi koduseinte vahele peitma. Küllap tiksub meie kõigi alateadvuses mõte, et meie ema, laps, vend või sõber võib leida ennast juba homme abivajaja rollist. See hirmutab. Hea on saada sõnumeid, mis annavad lootust: keegi meist ei jää hädas üksi.