Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/07/30/214287t1h92b1.jpg)
Otsustasin jagada «Sakala» lugejatega oma mõtteid, mis tekkisid pärast sel nädalal aset leidnud vahejuhtumit, kui kogesin, et head soovid ei kanna alati sama head vilja.
Sel esmaspäeval oli Vaksali tänava Maxima juures invaliidi kohale parkinud must auto, millel torkas silma õppesõiduauto tunnus. Seisin pangaautomaadi juures, kust ei näinud auto esiklaasil invaliidi märki, ning seda ei paistnud olevat ka tagumisel autoklaasil. Et meie ühiskonnas on levinud komme eirata nõrgemate õigusi, esitasin auto kõrval seisvale noormehele küsimuse, kas õppesõidu märgistusega sõiduk ei anna kahekordselt halba eeskuju, parkides kohale, mis on ilmselgelt ette nähtud puudega juhile.
Selle peale sain terava vastuse: «Kuradi t..., sa oled juba kolmas inimene, kes seda täna küsib!» Ta lasi sõidukis istuval kaaslasel ulatada paberi, mis näitas, et tegemist on invaliidiautoga. Vastasin, et ma ei tahtnud kedagi solvata, vaid juhtida tähelepanu asjaolule, et see parkimiskoht on reserveeritud invaliididele, ning vabandasin, et neile tüli tegin.
Selle asemel et häirivate tähelepanekute ees silmad mugavalt kinni pigistada, soovisin siiralt toetada neid, kes seda vajavad. Liiatigi peab minu teadmist mööda olema puudega inimese autol sellekohane märgistus nähtaval. Et noormehed viitasid ka varasematele arusaamatustele, oleksid nad võinud minu eksimust ennetada.
Kokkuvõtteks ei osanudki ma muud kosta, kui et eks iga heategu saa karistuse.
Hinge läks see, et noored mehed (pakun nende vanuseks 25—30) lasid sisuliselt neid kaitsva pöördumise peale valla sõimu noore naise pihta. Kui tegin ropu keelekasutusega noormehele märkuse, et ilus oleks oma käitumise pärast vabandada (nagu olin seda teinud mina oma pahaaimamatu eksimuse pärast), sai mulle selgeks, et seda pole mõtet ootama jääda.
Õhku jäi ka küsimus: kas teinekord parimas usus heategu sooritama hakates peab olema valmis sõimuks või on lihtsam jätta probleeme nähes sekkumata?