/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
/nginx/o/2009/03/11/146856t1h1a9a.jpg)
Emakeelt on peetud üheks rahvusliku enesmääramise aluseks. Et identiteet on väga isiklik asi, puhkeb aeg-ajalt keeleküsimuste ümber ägedaid vaidlusi. Enamasti puudutavad need keele uuenemist ja alalhoidmist.
Juhtkiri: Kaalukeel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamik tugeva rahvustundega iirlasi on oma raskepärasest ja ürgselt ilusast emakeelest loobunud, kuid see pole rahvusele saatuslikuks saanud. Üle nelja miljoni ulatuv rahvaarv, rohkesti kogukondi mujal maailmas, lummav folkloor ja katoliku usk võimaldavad neil endale seda luksust lubada. Eestlased, keda on kokku sama palju kui Dublinis elanikke, peavad olema tunduvalt ettevaatlikumad.
Just seda silmas pidades on haridus- ja teadusministeeriumis valminud uue keeleseaduse eelnõu.
Kui nõukogude ajal tuli eestlastel kaitsta oma emakeelt vene mõjude eest, mil «pakaade» hulka eksis ära vaid mõni vallatult vahemerehõngune «tšao», siis nüüd on ministeerium asunud võitlusse peaasjalikult inglise mõjudega. Plaani järgi kaoks avalikust keelepruugist muu hulgas just iirlaste kõrtsikultuuri kaudu meile jõudnud ja siin hästi kohanenud pubi.
Viljandlased on õigusega keelt teritanud oma linna võõrkeelsete firmade ja ärikeskuste nimede kallal.
Ehkki nooblis lounge`is lösutamisest rääkides on kõneleja jutul sageli veel kerge eneseiroonia mekk man, siis pubi kõlab meie suus juba kindlasti kodusemalt kui näiteks ammu laenatud sõna «tavern».
Küllap on sõnadega nagu igasuguse kaubavahetusega: kui turgu jätkub, on asjal jumet. Lennart Meri lennuka teooria põhjal saatsime omal ajal pooltootena teele sõna «kala» ja saime selle hiljem anglosakside töötluses tagasi kui «vaala». Vee-eluka mõõtmeid arvestades oleme teinud kasulikku kaupa.
Ajalugu on näidanud, et rahva suud ei saa sulgeda ükski seadus. Tasub vaid loota, et eestlaste emakeele saatuse määrab ära terve talupojamõistus, mis hoiab meie sõnavara kasitud, kuid ei lase sel viljatuks muutuda.