Jaanika Kressa: Sinimägedes selgus, et tõrviku ülevõtmise aeg on käes

Jaanika Kressa Foto: Elmo Riig

65 AASTAT tagasi püsis Teise maailmasõja rindejoon seitse kuud Narva ja  Sinimägede piirkonnas. Aastatel 1941—1944 peetud lahingud olid ühtlasi Eesti Teine vabadussõda.

«Oli Teine maailmasõda, aga teie pidasite Teist Eesti vabadussõda! Mul on riigikogu liikmena häbi, et riigikogu pole ikka veel suutnud langetada otsust, mis kuulutaks teid vabadusvõitlejaiks. Aga ma olen veendunud, et kunagi saabub aeg, mil teie võitlust riiklikult tunnustatakse. Eesti Vabariik peab oma võla teie ees kustutama,» kinnitas ainsa riigikogulasena 26. juulil Sinimägedes sõjameeste kokkutulekul osalev Trivimi Velliste.

«Teie ei lasknud vaenlast siit läbi, te võitsite selle lahingu, kuigi ei võitnud sõda. Teie võitlus pani mulda seemne edasiseks võitluseks Eesti metsades ja ka seemne välisvõitluseks. Teie võitlus lõi aluse laulvale revolutsioonile,» pöördus Velliste sõjameeste poole. Ta tõi kokkutulekule ka tervitusi viimaselt elusolevalt mittesakslasest rüütliristi kavalerilt Harald Nugiseksilt.

EESTI taasiseseisvumisest saadik on endised sõjamehed koondunud maakondlikesse organisatsioonidesse ja muu tegevuse kõrval vähemalt kord aastas Sinimägedes ära käinud.

Seal võidelnud mehed meenutavad, et toonased lahingud olid hullem kui põrgu.

Langenud kaaslaste ja läbielatud katsumuste mälestuseks paigaldasid sõjamehed sinna aastaid tagasi suure puust risti. Pärast telliti praegugi püsiv metallist rõngasrist, mis tundub võitlejatele siiski võõrapärane. Üsna uskumatuna kõlab, et seda lahingupaika pole nende aastate jooksul veel riikliku kaitse alla võetud ning et niisugune ettepanek tehti alles nüüd.

TÄNAVU olime teel Viljandist Sinimägedesse üsna vaiksed. Meenusid varasemad sõidud, kui bussitäis mehi Ago Truu eestvedamisel juba kell 7 hommikul rõõmsa rivilaulu üles võttis. Tema oli toona sõjameestest vanim. Ta ei väsinud nõudmast, et Viljandis taastataks Vabadussõja mälestussammas, ning kinnitas, et ei saa enne rahus surra. Kui Ago maamulda panime, oli selge: seda sammast ei tule.

Sinimägedes peetud kõnes avaldas Trivimi Velliste lootust, et kunagi püstitab Eesti ka oma Teises vabadussõjas võidelnud sõjameestele ausamba. Loodan koos temaga, et meie seda näeme, kuid vabadusvõitlejad seda küll ära oodata ei jõua.

Ootamatult valus oli näha, kui vähe oli seekord Sinimägedes vanu võitlejaid ja kui napilt olid esindatud kõik ühingud.

Ongi saabunud aeg tõrvik üle võtta.

SAKALA sõjameeste ühingu esimees Harald Mäepalu oli üks väheseid võitlejaid, kes Sinimägedes tänavu suure rahvahulga ees sõna võttis. Ta kandis seljas sõjapäevilt pärit laigulist Saksa välivormi, mida kollektsionäärid on juba aastaid tulutult endale luninud.

«Vabaduse eest on ikka võideldud võõras mundris, võitluse iseloomu ei määra munder, vaid mehed,» ütles Mäepalu oma kogemustest.

Sinimägedes paiknenud flaamide diviisi Langemark esindaja pani kokkutulnutele südamele, et nood ei unustaks Sinimäe kooli juures asuvaid mälestusmärke, mis räägivad sellest, et rindel võitlesid ka flaamid, taanlased ja norralased. Austerlane Kärnteni piirkonna sõjameeste ühendusest kinnitas, et selles sõjas polnudki võitjaid, vaid olid ainult kaotajad, ning kanda nii suurt kaotust on tõeline sangarlus.

OLEN Sakala sõjameeste ühinguga suhelnud nii kaua, et tänu meie ühistele sõitudele olen õppinud tundma ka teiste maakondade ühingute mehi. Mäletan vabadusvõitlejate sirget joont ja vahedat huumorit, hoiakuid, mis olid pärit justkui eelmisest maailmast. Tänu neile õppisin, et inimesi, kellega saab luurele minna, on ääretult vähe, ja et pihtida on mõtet ainult oma koerale.

See, kuidas sõda neile meestele 1944. aastal Eesti pinnal või 1945. aastal mujal Euroopas lõppes, sõltus suuresti juhusest. Või oli see saatuse ettemääratus. Ka Inglise, Prantsuse ja Ameerika tsoonis polnud eesti sõjameeste elu meelakkumine ja kusagil ei oodanud neid kaetud laud. Juhtus, et Saksa mundris sõdurile pöörasid selja ka rahvuskaaslastest pagulased. Mõni neist ei mõistnud isegi toona, tänu kellele neidki päästnud suurpõgenemine üldse aset leida sai.

AASTA eest kutsus ülemaailmse Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja «Võitleja» toimetus mind endale appi. Selle lehe asutasid eesti sõjamehed Heidelbergis 1952. aastal.

Nüüd saan osaliselt pidada ka heale sõbrale Ilmar Parmasele antud lubadust: ehkki ma ei suutnud üksinda teha Sakala ühingu kuukirja «Vana sõdur meenutab»,  kannab «Võitleja» samu väärtusi.

«Millal süütame mälestusküünla Narva rindel langenutele?» küsis kunagises kuukirjas Sakala sõjameeste ühingu esimene esimees Emil Alesma. «Elavad ja surnud ootavad ja me tahame selle küünla süüdata koos riigijuhtidega.»

Emil oli mees, kes põrutas ühteviisi peale nii peaministrile kui praostile, ta võitles vale ja rumaluse vastu viimaste elupäevadeni.

TÄNAVUSE kokkutuleku muutsid pidulikuks välismaalaste rohkearvuline esindus ja Eesti leegioni sõprade klubi nooremad mehed. Üritusele lisasid sära noored naised ja väikesed lapsed.

Muresid ja aastaidki unustama pani kokkutulnuid Viljandist kohale sõitnud Margus Põldsepp, kes laulis sõdurilaule. Otse pärimusmuusika festivalilt saabunud muusik esitas aatekaaslastele lugusid, mis tulid südamest ja läksid südamesse.

Peale sirgunud põlvkonna arvukus näitas: mida rohkem riigiisad sõjamehi häbenevad ja neid maha vaikivad, seda rohkem väärtustavad nende lapselapsed ehedat ajaloolist mälu. Lahkujad ei pea muretsema: me viime teie aated edasi tulevikku.