Juhtkiri: Kõik on arvel

Foto: Elmo Riig / Sakala

Säästuaja statistika näitab, et mullu riigiasutustes koondatud 3000 ametikohast oli täidetud vaid kolmandik. Ometi ei halvanud selline näiline tööjõu defitsiit riigiaparaadi tegevust.

Nõukogude ajal liikus rahva seas nali, et ühe elektripirni vahetamiseks läheb tarvis kolme miilitsat: üks neist seisab toolil ja hoiab pirni pesa juures, kaks keeravad aga tema taburetti.

Veel mõne aja eest näis, et sellest mitte eriti vaimukast naljast juhindusid kaadripoliitikas ka meie ametkonnad. Nüüd on paljud riigiasutused oma tegevust analüüsinud ja ametikohti liitnud. Ehkki visalt, hakkab kaduma ka klišee kontoriruumides kohvitavatest prouadest, kes kodanikel ülbelt oodata lasevad.

Hea märk on seegi, et reede pärastlõunati mõnele ametnikule helistades saab üha harvem tüüpvastuse: «Ta läks korraks välja, pole teada, millal ta tagasi tuleb.» Pigem näitavad mõnel pool uste taha tekkinud järjekorrad, et ametnikel ei jää eriti hingetõmbeaega.

Enamik ministeeriume pole siiski sama suuri ümberkorraldusi teinud ning see on majanduskitsikusest kibestunud rahvale paras teema, mille kallal keelt teritada. Räägivad ju riigijuhid aiva õlatundest ja solidaarsusest raskel ajal.

Eilses «Postimehes» selgitab rahandusministeeriumi riigihalduse osakonna juhataja Karin Närep, miks Eesti riik ei tea oma ametnike tegelikku hulka, ning rõhutab vajadust luua riigiteenistujate ühtne andmebaas. Täpne register annaks parema ülevaate ning võimaluse hoida meie väike riik õhuke, ent rebenemiskindel.

Riigikorralduse selgusest või selle puudumisest annab aimu ka kodanike teadlikkus. Praegu võime pahatihti leida leheartiklite kommentaaridest raevupurskeid, mis räägivad sellest, kuidas maksumaksjad peavad ülal tohutut hulka mõttetuid asjapulki. Kirjatükki süvenedes selgub, et jutt käib hoopis riigiteenistujatest ehk siis näiteks õpetajatest, meedikutest, päästetöötajatest, keskkonna- ja korrakaitsjatest — meie pereliikmetest, tuttavatest, ühekülameestest ja ehk isegi meist endist.