Algaja sulesepp toob lugejate ette õudukaid

Ennast algajaks ulmekirjanikuks nimetav viljandimaalane Ed Vecin kirjutab juba aastaid õuduslookesi, mida saab praegu lugeda peamiselt interneti kirjandusportaalides. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ennast algajaks ulmekirjanikuks nimetav viljandimaalane Ed Vecin kirjutab juba aastaid õuduslookesi, mida saab praegu lugeda peamiselt interneti kirjandusportaalides.

Ed Vecin kõlab võõrapäraselt.

See on minu emapoolse vanaisa nimi, kes oli rahvuselt lätlane. Olen seega niiöelda poluvernik, minu soontes voolab eesti ja läti veri. Valisin vanaisa nime endale kirjanikunimeks siis, kui oma loomingut laiemalt tutvustama hakkasin.

Millal sa ulmelookesi kirjutama hakkasid?

Olen seda teinud juba 6-7 aastat. Idee selleks sain Heino Gustavsoni kogumikust «Igal kohal oma lugu,» milles on kirjas mitme Eestimaa paigaga seonduvad legendid. Mõtlesin algul kirja panna eri paikade kohta räägitavad õuduslood. Paraku leidsin neid nii vähe, et pidin hakkama lookesi ise välja mõtlema. Andsin oma fantaasiatele kirjandusliku vormi ja nüüdseks on mul valmis enam kui poolesajast loost koosnev kogumik. Selles on lugusid haldjatest, vaimudest, surnutest ja veel paljudest tegelastest, kes mõnedes inimestes õudust tekitavad, kuigi nende olemasolusse ei usuta. Paljudel lugudel on tuntav väike seksuaalne alatoon — enamik neist on ka armastuslood.

Pikem lugu on «Varjatud Linn. Siberi lugu», mis räägib Siberisse geoloogina tööle läinud eesti noormehest, kes evengi šamaaniga tutvudes saab võime teispoolsust näha. Seiklused viivad ta haldjate ja inimeste rajatud Varjatud Linna, kus poisi teele satub haldjaid, amatsoone, deemoneid, libahunte ja teisigi. See jutustus ilmus 2004. aastal ulmeajakirjas «Algernon», sest osales sealsel lugude võistlusel, tõsi küll, üsna edutult.

Vastukajade järgi otsustades on lugejatele rohkem meeldinud minu lood «Alutaguse armastuslugu», «Hiidude maa saaga» ja «Hülgenaine».

Oled sa veel kirjandusvõistlustel osalenud?

Jah, sel kevadel lõin kaasa üle-eestilisel Hiiumaa-teemalisel kirjandusvõistlusel ning looga «Hiidude maa saaga» osalen ka «Algernoni» ja «Mütofesti» korraldataval mütojuttude võistlusel. See jutuke räägib saarlaste vanema pojast, kes pärast tüli vennaga pagendatakse muinasajal äärmiselt hõredalt asustatud Hiiumaale. Seal kohtub ta nii inimeste kui varjutegelastega, leiab endale armastatu, kuid lõpp on veidi sünge: noored langevad lahingus Saaremaale tunginud viikingitega, kuid neist jääb alles pisipoeg.

Kust su lugusid leida võib?

Esialgu on need leitavad portaalides mulje.ee, kirjanikekodu.kongress.ee, poogen.ee ja e-raamatukogu.ee.

Kas neid saab näha ka trükiväljaandena?

Esialgu on paberil vaid üks lugu, «Kolmeteistkümnes nahkhiir», mis ilmus kirjandusklubi «Poogen» kogumikus.

Ulmekirjanikul on raske leida kirjastajat, sest, nagu on öelnud Siim Veskimees, neid ei võeta Eestis žanri esindajatena kuigi tõsiselt. Ka kirjanduses on majanduskriis end tunda andnud: kirjastused trükivad vaid tuntud kirjanike teoseid, tundmatutesse suhtutakse üsnagi tõrjuvalt. Seega lähiajal minu kogumikku raamatulettidelt ilmselt ei leia.

Kas kirjutad ka mingit uut lugu?

Praegu on mul käsil ulmeloo «Cornwalli surematu» kirjutamine. Sellegi esimesi peatükke saab internetis juba lugeda ja jõudumööda lisan uusi. Öeldaks ju, et kirjanik saab sulesepast teise raamatu ilmumise järel, sest esimene võis olla juhus.