Juhtkiri: Aastaid enesepettust

Hädapärane räsitud pargipaviljoni asendusrajatis meenutab pigem kilplaste pilpaküla kui kena suvekoda. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kultuuriministri otsusega kustutati selle kuu algul muinsuskaitsealuste mälestiste nimekirjast 15 rajatist. Teiste hulgas on loetelus Pärsti mõisa pargipaviljon, mis valla kodulehekülje andmetel oli veel selle sajandi algul vaatamisväärsus.

Siiski teavad kohalikud elanikud ja muinsuskaitsjad rääkida, et paviljon kippus juba toona ajahambale alla vanduma. Pärast hävitavat põlengut pole sel fööniksina tuhast tõusta õnnestunud. Hädapärane räsitud asendusrajatis meenutab pigem kilplaste pilpaküla kui kena suvekoda.

Seega tundub kultuuriministri otsus igati õigustatud olevat, kui see poleks vaid aastaid hiljaks jäänud. Kindlasti on raske leppida tõsiasjaga, et meie väike riik ei suuda hoolt kanda kõigi mälestiste eest, mis seda vääriksid. Registrites kirjas olev näiline kaitse aitab ehitada üksnes õhulosse.

Samas ei pruugi oskamatu toimekus head vilja kanda. Meenutagem kas või mitme aasta tagust juhtumit Vigalast, kus kiriku muinsuskaitsealune altar ja kantsel olid juba niivõrd kulunud, et vajasid kirikuõpetaja hinnangul vähemalt värvikihti, mis puitpinda kaitseks. Paraku pani ehituspoest ostetud värvidega saavutatud tulemus muinsuskaitseametnikud ja kunstiloolased nördima. Parimate kavatsustega toimetanud koguduseliikmetele lõppes lugu aga kohtuga.

Ehkki XIX sajandi pargipaviljon ja XVII sajandist pärit altar pole ehk arhitektuuriväärtuselt päris samas kaalus, seovad neid omaalgatuslik hea tahe ja eklektiline tulemus. Vigalas tõdeti, et kultuuriväärtust ehedal kujul enam taastada ei õnnestu, kuid Pärsti rahvas on lootusrikkam.

Mõlemast juhtumist annab teha kaks järeldust. Esiteks: kui midagi juba kaitsta, tuleb seda teha korralikult ja organiseeritult. Teiseks: kui tegutsemiseks napib raha ja tööjõudu, pole mõtet ennast petta. Seadused, mida nagunii ei täideta, ja kohustused, mida keegi enda kanda ei võta, on märk kahepalgelisest ühiskonnast.