Rahandusminister on langenud roheliste päästeprogrammi küüsi

Tarmo Männi hinnangul tekib tunne, et rohelised näevad keskkonda ilma inimeseta.

FOTO: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Maksudega ei mängita. On üldteada, et kõiki makse tuleb vaadelda koosmõjus. Praegune poliitika on läinud paraku seda teed, et neid analüüsitakse eraldiseisvana. Kui aga üks erakond kaitseb üht maksuliiki, teine teist, ei saagi toimivat maksusüsteemi tekkida.


Niisugune lähenemine on olnud Eestile iseloomulik juba kaks aastat ja viinud meid terviklahendusest üsna kaugele. Puudub maksude optimeeritud tasakaal.



Juba 2007. aastal rikuti aktsiiside tõstmise ning sellest tuleneva käibemaksu tõusuga otseste ja kaudsete maksude tasakaalu. Nüüd korratakse sama viga ning jälle tõstetakse tarbimismakse.



Ühelt poolt on see mõistetav, sest tarbimismaksud toovad riigile tulu nende jõustumise päevast ehk kõnealusel juhul 1. juulist 2009. Samas annaks näiteks üksikisiku tulumaksu suurendamine efekti alles 1. jaanuarist 2010.

On selge, et riigi tulusid tuleb suurendada ning tarbimismaksude nihutamine on valitsusele paratamatus, sest raha ei ole. Tulude kasvatamisega on väga kiire, sest praegu kasutatakse jooksvate kulude katteks ka pensionireservi. Küsimus on aga selles, kuidas ja milliseid tarbimismakse tõsta.

Koalitsioonikõnelustel sooviti esialgse kava kohaselt suurendada aktsiise viie ja käibemaksu kahe protsendi võrra. Osalt oli selline kava mõistetav. Enamik Euroopa riike on käibemaksu tõstnud, kuigi see mõjutab negatiivselt nii inimeste toimetulekut kui majanduse arengut.

Peale maksude tõstab valitsusliit roheliste ettepanekul ka keskkonnatasusid, mida tuleb käsitada tarbimismaksuna. On aga üldtuntud tõde, et keskkonnamakse võib tõsta majanduskasvu, mitte -languse ajal. Siinkohal võib võrdluseks tuua Ameerika Ühendriigid, kus vähendati keskkonnatasusid, et majandusele uut hoogu anda.

Varem kavatses keskkonnaministeerium keskkonnatasusid tõsta alles aastal 2012.

Segadust ja ebakindlust süvendab asjaolu, et kohati on mitmekordistatud keskkonnatasude maksemäära. Sellega soovisid rohelised joonistada riigieelarvesse oma valimiseelse näo.

Nad ise nimetavad seda päästeprogrammiks, paljudele ettevõtetele on see aga pigem vaevade lõpetamise programm. Näiteks olulisimale ressursile ehk põlevkivile on seatud alammääraks 14,4 krooni tonni kohta, mida võib seaduse järgi suurendada 100 kroonini.

Paraku määrab suurendamise valitsus keskkonnaministri ettepanekul. See tähendab, et riigikogul ei ole õigust ega võimalust nimetatud küsimuses kaasa rääkida. Säärane tõus mõjutab aga absoluutselt kõike, lööb tasakaalust välja nii kohalikud eelarved kui riigieelarve.

Maksude tasakaalustamatuse kõrval külvab ebakindlust tõik, et keskkonnatasude kehtestamise mõju pole analüüsitud.

Kindlasti tulnuks eraldi analüüsida keskkonnatasude tõusu mõju elektrile, mis on kogu inimtegevuse alus nii majanduses üldiselt kui inimeste kodudes. Teisalt vajab eelnevat analüüsi ka rahandusminister, kes peab selle põhjal koostama järgmise aasta eelarve kava. Tuleb tunnistada, et ta on langenud roheliste küüsi.

Roheliste nõudmisel tõsteti lisaeelarves aktsiise veel viie protsendi võrra, et rakendada kavandatavat energiasäästuprogrammi, mille hind on 86 miljonit krooni. Ent kuni pole programmi ega objekte, mille tarvis see rohelistele antud raha läheks, tekib küsimus, kas tegu pole ühele erakonnale antud katuserahaga enne kohalikke valimisi.

Keskkonnatasude ja aktsiiside tõus olematu energiaprogrammi realiseerimiseks on liiga kõrge hind vähemusvalitsuse püsimiseks, sest kannatavad inimesed ja ettevõtted. Rohelised kaotasid selles mängus reaalsustaju, seades esikohale erakondlikud ambitsioonid. Tekib tunne, et nad näevad keskkonda ilma inimesteta.

Kokkuvõtteks võib lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste kohta märkida, et aktsiisid tõusevad 10 protsenti, kuigi juba praegu ei laeku need plaanitud mahus. Lisaks tõuseb 20 protsendile käibemaks, mis samuti soovitud mahus ei laeku.

Järgmisel aastal tõusevad keskkonnatasud, millele tugineb uue aasta eelarve. Paraku ei ole teada nende määra ega mõju riigieelarvele, kohalikele eelarvetele ega majandusele. Samas tõuseb otsestest maksudest vaid töötuskindlustusmaks.

Sellest saab teha vaid ühe järelduse: vähemusvalitsus on lihtsalt sunnitud jätkama oma kaks aastat tagasi valitud teed ehk lõhkuma otseste ja kaudsete maksude tasakaalu.
Eelnev ei suurenda tarbimist ega anna majandusele hoogu.

Eurole üleminekut ei saavutata ainult kärbete ja maksutõusuga. Kiire ja läbimõtlematu tegutsemine euro nimel võib anda majandusele korvamatu löögi, mis omakorda toob kaasa sotsiaalse kriisi.

Kuigi eurole üleminek loob võimalused uutele investoritele ning annab rahvale kindluse hoida ära devalveerimine, tuleb arvestada, et lõpututest kärbetest ei piisa. Vaja on panustada majanduse elavdamisse.
Selleks tuleb tagada investeeringud. Eurotoetuste kiiremaks kasutusele võtmiseks tuleb kaotada liigsed bürokraatlikud mehhanismid, muuta riigihangete seadust ning tagada omavalitsuste omafinantseerimisvõime.

Tuleb tunnistada, et riigi praegune rahandusseis vajab kõigi erakondade üksmeelt. Pärast valitsusliidu lagunemist ja luhtunud koalitsioonikõnelusi tekkis aga halvim olukord - vähemusvalitsus, kellele appi tulnud hääled pigem komplitseerivad valitsuse tegevust, kui aitavad kriisi ületada.

Nüüd tuleb parlamendierakondadel ühiselt võtta vastutus majandus- ja maksupoliitika küsimustes. Selleks peab otsima riigikogu esimehe juures konsensust, nii nagu tehti kuluhüvitiste probleemi lahendamisel.

Mõlemad teemad on tähtsad, kuid majanduskriisi lahendamine on riigile praegu märksa olulisem.

Tagasi üles