Juhtkiri: Looduses on beebibuum

Spetsialistid soovitavad jätta loomalaps sinnapaika, kui ta just haige või vigastatud pole. Foto: Elmo Riig / Sakala

Väikesi looma- ja linnulapsi sibab Eesti taeva all praegu nii palju, et osa neist jõuab isegi leheveergudele. Ainuüksi «Sakala» on sel nädalal kirjutanud taluõuel tuterdavatest karupoegadest, inimeste silme all ilmale tulnud põdravasikast ja triibulisest metsseapõrsast, kes Abja valla taluperenaises endale uue ema leidis.

Nii armsad, kui sellised tegelased ka poleks, tuleks inimestel nendega võimaluse korral kontakti vältida. Tavaliselt on see mõlema poole huvides.

Tasub meeles pidada, et täiskasvanud isendid pole mõnikord sugugi nii sõbralikud, kui nende nunnud järeltulijad. Just hiljuti ilmale tulnud poegi kaitstes võivad ohtlikuks muutuda isegi need loomad, kes tavaliselt inimest märgates nelja tuule poole pagevad.

Teiseks ei maksa unustada, et kõige parem koht on metsaelanikule ikka metsas ja aasal, mitte küünis või toas. Isegi kui kodus kasvanud loom hiljem taas loodusesse lastakse, on ta inimestega harjunud ning võib paha aimamata ise jahimehele ligi joosta.

Seepärast soovitavad spetsialistid jätta loomalaps sinnapaika, kui ta just haige või vigastatud pole. Sageli ootab ema kusagil läheduses inimeste lahkumist ja võtab poja taas enda hoole alla. Isegi kui vanaloomaga on midagi juhtunud, võib põrsas, vasikas või kutsikas omapäi looduses kenasti hakkama saada.

Omaette teema on muidugi see, kas inimene peaks üldse ka viga saanud loomade ja lindude käekäiku sekkuma. Haigused, õnnetused ja surm on ju samuti looduse loomulik osa.

Inimlikust seisukohast on tõbiste aitamine siiski õige. Seda enam et sageli on loomade hädade põhjustajad otseselt või kaudselt just inimesed.