Tõnu Trubetsky kirjutas pungiraamatu

Tõnu Trubetsky (vasakult esimene) raamat Eesti pungiajaloost kõneleb eelkõige ansambel Vennaskonna ja tema lähimate sõprade lugu. Pildil Vennaskonna koosseis 2005. aastal. Foto: Andres Teiss

Pärast Mihkel Raua suurepärase raamatu «Musta pori näkku» lugemist mõtlesin, et keegi võiks kirja panna ka kogu Päratrusti seltskonnast üle jääva Eesti pungi ajaloo.

Ei läinudki väga palju aega mööda, kui ilmus Tony Blackplaiti alias Tõnu Trubetsky ja Cat Bloomfieldi kirjutatud ning Ed Edinburgi toimetamata jäetud «Eesti punk. Anarhia ENSV-s».

Ma ei tea, kas see on taotluslik või on asi oskuste puudumises, aga see 400-leheküljeline raamat on oma ülesehituselt ood anarhiale. Ja lugemisele see kindlasti kasuks ei tule.

Valmis on saanud tõeline puder ja kapsad. Ühtpidi oleks nagu tegemist minategelase jutustusega, teisalt on püritud Eesti pungientsüklopeediaks. Sinna vahele jäävad tõenäoliselt veel mingid taotlused.

Vigu on sedavõrd palju, et ei teagi kohe, millest alustada. Suure osa raamatust moodustavad Eesti NSV aegsetest ajalehtedest pärit pungiteemaliste artiklite reproduktsioonid, lisaks väljavõtteid ja tsitaate hilisematest ajalehtedest asjaosaliste meenutustega kõnealusest ajajärgust.

Peale niisuguse materjali kokkumiksimise on Trubetsky vestelnud mõningate vanade sõpradega ning pannud kirja oma mälestused teatud sündmustest. Kõige selle vahele on poetatud kohati ülearu detailset statistikat omaaegsetest punkbändidest ja nende koosseisudest.

Lisaks arusaadava struktuuri puudumisele on tolle pungiraamatu suur miinus taotlus olla täiuslik ülevaade (vähemalt pealkiri säärast tõlgendamist pakub) Eesti pungi ajaloo ühest perioodist. Paraku on siingi balanss paigast ära: mõnda teemat nämmutatakse viimse pisidetailini, samas kui teisest minnakse laia kaarega mööda.

Raamat peaks kandma alapealkirja «Mida mina ja mu sõbrad pungiajast mäletame». Näiteks on piinliku täpsusega üles loetud Vennaskonna arvukad koosseisud ja isegi antud kontsertide arv, samas kui teise pungilegendi Velikije Luki hilisemat tegevusperioodi (alates Imre Orro perioodist) poleks justkui olemaski olnud. Orro järgmisele, suurepärasele, kuid pungist kaugel indie-bändile Jim Arrow and the Anachrones on ruumi jagunud, aga küllap vaid seepärast, et tollel oli koos Vennaskonnaga ühine Soome-turnee.

Täiesti mainimata on ansambel Vanemõde (bänd, mis oli pungile kindlasti lähemal kui Anachrones) ja väga pealiskaudselt on käsitletud üldse kogu Päratrusti / Turisti / Singer Vingeri rida.

Veel näiteid. Kirja on pandud küll üheks päevaks kokku tulnud punkkoosseisude nimed ning hulga Trubetsky sõprade koolilõpetamise kuupäevad, koolid ja isegi klassijuhatajate nimed, kuid 1980. aastate lõpul suurt menu nautinud ansambli Kulo kohta puudub igasugune info. Kulo liidrist Kojamehest kuuleme eelkõige kui Vennaskonna esimese koosseisu liikmest.
Omal ajal liikus ringi jutt, et Trubetsky ei kannata Kojameest, sest too esitab Kuloga mitut tema lugu liiga tolalikus võtmes. Võib-olla peitub põhjus selles.

Ka Trubetsky Tallinna-kesksus ei sobi niisuguse ülevaatliku raamatu puhul. Õnneks rikastavad üldpilti mälestused Kohtla-Järvelt.

Aga kuhu jääb Tartu koos Nyrok City, Edy, Rotteni, Hitchcocki ja teiste sealsete pungitegelastega? Jah, Mercast ja Onu Bellast on veidi juttu, kuid siingi on lünki. Näiteks Bella skandaali tekitanud suguühte markeerimine Rock Summeri laval oleks küll väärinud ühe episoodina äramärkimist. Pealegi pungiti ju ka Pärnus, Võrus, Viljandis ja saartel.

Asjaliku raamatu tegemiseks oleks tulnud jalad istumise alt välja võtta ning arhiivilehtedes sobramise ja sõpradega lobisemise asemel käia nagu rahvaluulekoguja mööda Eestit ringi ja noppida mälestusi nii Tartust kui Tarvastust.

Olnud ise vaadeldava perioodi viimasel kahel-kolmel aastal tihedalt seotud just väljapoole Tallinna jäänud punkliikumisega, võin kinnitada, et põnevaid ja olukorda iseloomustavaid seiku jaguks kuhjaga.

Kui raamatu esimene osa kirjeldab punkliikumise argist poolt, vaadatuna tavalise punkari silmade läbi, siis tagumine ots kõneleb juba tuntud bändimeeste lugu ning on pigem loetelu kontsertidest ja neist, kellega koos on bändi tehtud.

Ma saan aru, et Trubetsky & Co olid selleks ajaks suureks kasvanud ega jõlkunud enam niisama Moskva kohviku juures. Aga just seepärast ongi säärase oma kogemuste põhjal kirjutatud raamatu väljapakkumine pungiajaloona eksitav.

Variante, kuidas Eesti pungi teemal huvitav ja terviklik raamat kirjutada, on mitu. Võiks kirja panna Eesti pungi loo bändide kaudu või avaldada kogumiku omaaegsetest artiklitest koos hilisemast ajast pärit meenutuslike artiklitega. Või siis jutustada asjast Mihkel Raua moodi, puhtalt isiklikele kogemustele tuginedes.

Kõige kindlam variant oleks aga otsida professionaal­ne kirjanik ja toimetaja ning minna oma teadmiste ja muljete pagasiga tema juurde.

Kui nüüd lõpuks heast rääkida, siis olen täiesti nõus kriitik Mart Niineste arvamusega «Eesti Päevalehes», milles ta tõstis esile uhket fotovalikut ning Hendrik Sal-Salleri ja Freddy mälestuskilde. Ka vanad artiklid mõjusid praegu värske lugemisena.