/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2009/07/06/202541t1h086f.jpg)
Tänavuse «Kauni Eesti kodu» võistluse Viljandimaa voorus tunnistati ühiskondlike objektide hulgas võitjaks Halliste kalmistu.
Halliste kalmistu pälvis kauni objekti auhinna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hindamiskomisjoni liige, maavalitsuse planeerimisosakonna juhataja Tiia Kallas tõdeb, et viimase poole kümnendi jooksul, mil Jaak ja Maire Sala on Halliste kalmistut hooldanud, on selle ilme tohutult muutunud.
«Hoolitsevat kätt on märgata kõikjal, alates sellest, et ära on koristatud suur hulk prügi, ning lõpetades sellega, et korda on tehtud omaniketa hauad. Loomulikult on neid töid rahastanud ka Halliste vald,» räägib ta.
Kallas nendib, et vana kalmistu seisukorda näitab kõigepealt seda ümbritsev müür. «Hallistes on see uute peremeeste käe all kenasti korda tehtud.»
Maire Sala ise ütleb, et kui ta koos mehega surnuaia enda hooldada võttis, meenutas see mitmes kohas prügimäge. Ta meenutab, et kui nad olid selle koos abilistega korda teinud, panid nad üles sildi: tegemist on haudade maa, mitte prügi mahapaneku kohaga.
«Ikkagi on veel neid, kes prahti maha viskavad. Mõne inimese ainuke eesmärk näib olevat rämps oma platsilt minema saada,» pahandab Maire Sala ning osutab ühel haual olevale prügihunnikule. «Seda platsi hooldav mammi veab prahi järjekindlalt lähedal oleva puu õõnsusse. Mina aga toimetan selle hauaplatsile tagasi. Puuõõnsus ei ole prügile sugugi õige koht - praht ju mädandab puud.»
Sala lisab, et varem visati sel kalmistul prügi ka põõsastesse, aga nüüd on nad suutnud inimesed sellest kombest võõrutada.
Vahel võtab Maire Sala käärid kätte ja pügab mõne haua ümbert hekki.
«Muinsuskaitse nõuetes on kirjas, et kalmistul võib heki kõrgus olla 70 sentimeetrit, aga paljud millegipärast ise hekki ei lõika,» märgib ta.
Maire Sala sõnutsi on Halliste surnuaia 8,4 hektaril rohkem kui 8000 hauaplatsi ning nende korrashoidmine nõuab päris palju vaeva.
«Vahel palkame oma perele lisaks kedagi tööle, vahel korraldame talguid. Ja Halliste kooli lapsed on abis käinud,» kõneleb ta. «Ma olen alati lastele öelnud, et kui neil on vaja koolis kodulugu uurida, leiab teema kalmistult. Siia on maetud rohkesti huvitavaid inimesi. Samuti on siin põnevaid sepisriste ja hauamonumente.»
Salad on aastate jooksul välja kaevanud ja korda teinud suure hulga viltu vajunud plaate, riste ja monumente. Väga mahukas töö on olnud ka kiviaia korrastamine. See puhastati võsast, prahist ja mullast, võeti osaliselt ka lahti ning laoti kivid ükshaaval uuesti.
«Usun, et sellel aial on suur väärtus - maakonnas võib puhtaid kiviaedu ühe käe sõrmedel üles lugeda,» lausub Maire Sala.
Nii mõnigi on tema sõnul imestanud, miks nad nii palju aega surnuaia korrastamisele kulutavad, ning nentinud, et küllap tahavad nad kuulsaks saada. Selle kohta lausub naine muiates, et kuigi tunnustus mööda külge maha ei jookse, kuulsuse pärast nad küll tööd ei tee.
Maire Sala kiidab oma abikaasat.
«Jaak on väga töökas - kui palju aega kulub tal suvel muru trimmerdamisele, puude harvendamisele ja okste saagimisele... Kalmistul pole vist ühtki puud, mille juurest ta poleks oma käega läbi käinud. Surnuaia mulje sõltub ju palju sellest, kuivõrd puud altpoolt läbi paistavad. Varem oli siin mets ja padrik, nüüd on aga park,» kõneleb ta ning lisab, et võsa sai maha võetud ka surnuaia tagant põllult, et kiviaed paremini välja paistaks.
Maire Sala arvates on Eestis vähe nii väärtuslikke kalmistuid kui Halliste oma. «See on ikkagi vana surnuaed, kus on palju põnevaid sambaid ja riste ning kaks kabelit.»
Kalmistul tehtud töödest rääkides rõhutab Maire Sala veel seda, et eelmisel aastal sai korda Abja mõisnike Stackelbergide kabeli katus. Selle tarbeks andsid raha muinsuskaitseamet ja Halliste vald.
Mullu püstitati surnuaia ette infotahvel, millelt leiab sellele kalmistule maetud kultuuri- ja ajalootegelaste hauaplatside ning vaatamisväärsuste asukoha.
«Läinud aasta augustis panime tähtsamate haudade juurde 75 puidust plaati, millele on lõigatud kvartali- ja platsinumber. Need valmisid poiste käsitööõpetuse tunnis. Selleks et need hauad üles leida, on meil välja antud ka voldik.»