Rikkad on natuke vähem rikkad

Ramo Pener Foto: Erakogu

Viimased 20 aastat on nii Eesti kui muud Euroopa riigid majanduskasvu omaette sihiks seadnud. Otsustati, et majandusnäitajad peavad kasvama, ja nii need kasvasidki meil üle pea ja mõistuse.

Majanduskasvu vankri ette on rakendatud plutokraatia ehk rahakate ja mõjukate ärimeeste võim. Ohje hoiavad käes pseudoriigimehelikud politikaanid. Võib-olla on siin ka erandeid.

Eesti inimene on vahend - Lissaboni, Maastrichti ja muude lepingute teenistuses. Suurem osa eestlastest on olude sunnil majanduspoliitilised (pant)vangid, valitsejate marionetid ning «äraostmatute» manipuleerimise objektid.

Eelarvedefitsiidi hoidmine kolme protsendi piirimail on eesmärk, mille nimel pole kahju tuua isegi «inimohvreid». Kolm protsenti inimhingede ning riigi sise- ja välisjulgeoleku hinnaga ja arvelt. Kelle tellimustööd me täidame?

Et Eestis sama hästi kui puudub keskklass, tuleb majanduskriisi mõrusid vilju «nautida» lihtrahval, kel pole üleilmse kinnisvaramulli lõhkemisega mingeid seoseid. Rikkurid on nüüd lihtsalt natuke vähem rikkad, aga ka majanduskasvu pidurdumise või vähenemise korral ei pea nad pead vaevama olmemuredega ning oma pillavat eluviisi tunduvalt piirama.

Väide, et meil kõigil on raske, on pehmelt öeldes silmakirjalik. Tõeliselt raske on ausat tööd tegeval ja suurt vaeva nägeval inimesel, kelle püüe saada riigi keskmist palka jääbki heleroosaks unistuseks ning lootus majanduslikule heaolule kaob olematusse.

Majanduskasvu ja majandusliku heaolu vahel pole reaalset sidet ja suhet. Majandusnäitajad kasvavad, prognoosid lubavad jõuda peagi Euroopa viie rikkama riigi hulka, tegelikkus on aga sellega karjuvas vastuolus.

Oleme Rootsi ja teiste pankade pantvangid - vabatahtlikult ja sunniviisiliselt. Riigi- ja äripangad on soosinud niinimetatud mullimajandust, mis põhineb laenamisel, mitte säästmisel.

Raha küll ei haise, aga laenatud raha peetakse halvaks rahaks ja neid, kel õnnestub elada säästudest, pole just eriti palju (Lääne-Euroopas ja USA-s on neid kindlasti rohkem). Lihttöölised elavad peost suhu, makstes korralikult makse ja tagastades laene. Säästude soetamine on neil välistatud, rääkimata maksuparadiisi heaolu nautimisest.
Üle oma võimete elamist iseloomustas hästi Nobeli preemia laureaat Friedrich August von Hayek juba 1974. aastal: «Leib tänaseks ja nälg homseks.»

Jutt on ennesõjaaegsest laenuekspansioonipoliitikast, mille puhul hoiti intressid kunstlikult madalal ja mida omakorda toetas paberraha metsik juurdetrükkimine.
USA-s ei tea juba ammu keegi, kui palju sularaha üleüldse käibel on.

Üleilmne finantssüsteem on halva raha tõttu kokku varisenud. Tuleb nõustuda Saksamaa presidendi Horst Köhleri ja liidukantsler Angela Merkeli väitega, et meil on tegemist usalduskriisiga, mida pärgavad nii finantsmajanduslik kui sotsiaalne kriis. Majanduskasvu tõus siin enam erilist leevendust ei paku. Kelle või mille arvelt on see kõik saavutatud?

Usalduse taasvõitmine kaubavahetuses, investeeringutes ja majanduslikus koopereerumises on XXI sajandi põhiküsimus ehk elu ja surma küsimus riikide ja rahvaste eksistentsi tasandil. Selle järel langeb ühiskondlik heaolu, kuigi see on olnud väheste valitute privileeg. Nende väheste hulka kuuluvad inimesed, kes Eesti Vabariigi taasloomise aegu olid õigel ajal õiges kohas, erastades ja ärastades pragmaatilise suva järgi.

Usalduskriis pankade vahel aina süveneb. Kui kesk- ja äripangad müüvad endiselt kuuma õhku, siis halva raha hulk üha suureneb. Kas kuld võiks halva raha heaks muuta, on pankadele raske ja otsustav küsimus. Kui palju Eesti Panga keldris kulda on, me ju ei tea. Kas kõnelda võiks raha privatiseerimisest, peavad otsustama eeskätt G-20 liikmesriigid.
Bonni majanduse ja ühiskonna instituudi direktor Meinhard Miegel väitis 3. juuni ajalehes «Frankfurter Allgemeine Zeitung», et paljud majandustegelased on käitunud nagu narkosõltlased: kasv, kasv, kasv iga hinna eest.

Erisuguste mullide lõhkemine turgudel viib meid tagasi inimvõimete finantsmajanduslikku reaalsusse. Börsimängudel ja majanduse elavdamisel pole juba aastaid mingeid seoseid olnud. Järjest kasvava inimeste hulga juures pole enam võimalik maakera faunat ja floorat niisuguses tempos ekspluateerida.

Nagu väidab Miegel, oleme piiritu majanduskasvu ideoloogia ohvrid. Heaolu kõigile jääb alatiseks heleroosaks unistuseks. Inimese moraalse ja kõlbelise rikutuse tõttu ei rakendu ka Marxi õilis ideoloogia.

Raudteel põrkasid kokku kaks kiirrongi: majanduskasvust tingitud hullumeelsus ja karm reaalsus. Võitjate üle küll kohut ei mõisteta, aga laibad võiks sellegipoolest kokku lugeda - hoiatuseks järgmistele põlvedele.

Eelmainitud intervjuus väidab Miegel: «Esimeses kriisis lõid kõikuma ettevõtted, praeguses kriisis vanguvad ettevõtted ja pangad ning järgmises kriisis löövad kõikuma ettevõtted, pangad ja riigid. Kui demokraatia ja majanduskasvu vahele panna võrdusmärk, pole kolmanda kriisi alguseni enam kaua aega jäänud.»

Kuidas küll majanduskasvu joovastusest kaineneda? Ehk mõjub kainestavalt fakt, et viimase 30 aasta jooksul suurenes globaalne raha hulk umbes 40 korda, kaupade hulk aga ainult neli korda?

Tänases mõistes tähendab heaolu suurendamine eeskätt katset hädasid ja kahjusid (suremus, haigused, looduskatastroofid) vähendada. Tegelikust heaolukasvust pole siin juttugi.

Meil tuleb iga hinna eest välja pääseda nõiaringist, kus õnn ja heaolu on seotud autode, majade ja muu kinnisvaraga. Vaja on arendada ja toetada inimese vaimset poolt: investeerida kultuuri, haridusse, perekonda ning usulistesse väärtustesse.
Kurb on, et majanduskasvu joovastus võtab võimust ning rahvaste kiirrongid koguvad tuure omariikluse hävimise kuristiku suunas. Ei taheta ega juleta loobuda senisest hukutavast finantsmajanduslikust paradigmast.

Sellel on saatuslikud tagajärjed. Meie ühiskonnas allub kõik majanduse ja raha võimu diktaadile. Sellelt peadpööritavalt karussellilt on tarvis kiiresti maha saada.
Kardinaalselt on vaja muuta mõtteviisi. Brüsseli nõudmised ja Moskva ähvardused ei saa olla liikumapanevad jõud. Muutused algavad inimesest endast, tema südametunnistuse ärkamisest ja meelsuse muutmisest.