Otsekui Kaval-Ants ja Vanapagan klassiku

Kalju Komissarovi lavastatud «Härra Punttila ja tema sulase Matti» teeb huvitavaks praegust Ugalat ümbritsev õukonnamängude foon.

Kõik teavad, et hiljaaegu loobus suurtalu peremeest Punttilat kehastav Peeter Tammearu Ugala teatrijuhi ametist ning uueks kunstiliseks ju-hiks sai lavastuses salakavala sulase rollis olev Indrek Sammul.

Intriig on lavastuses sees juba ainuüksi seda asjaolu silmas pidades.

Igal juhul annab see veel ühe tõlgendustasandi — nii Berthold Brechti näidendi kui kõnealuse lavastuse põhiprobleem keerleb ju peremehe ja sulase suhete ümber. Lavastust on aga võimalik nautida ka siis, kui teatriintriigidest midagi ei tea. Nii ehk ongi elamus ehedam.

Igal juhul on lavastuse suurim õnnestumine Peeter Tammearu võimas mäng. Astus ta ju oma teatrijuhi aegadelgi aeg-ajalt lavalaudadele, kuid tunnistagem, et ei Timotheus von Bock (peaosaline «Keisri hullus») ega teised tema viimase aja rollid küüni  Punttila tasemele.

Oli siis Tammearul tõesti vaja vabaneda teatrijuhi vastutuse taagast, et sellise mängleva kerguse ja nauditava huumoriga mängida suurtalu peremeest, kes on hädas oma leidliku sulasega ja samas tema üle uhke?

Küllap oli see lavastaja plaan, et Peeter Tammearu mängib võimsalt üle Indrek Sammuli. Sammuli mäng on küll täpne, kuid hillitsetud, sordiini all. Tammearu on aga nauditav algusest lõpuni, ehk rohkem lõpus, kui pääseb valla peremehe poeetiline hing.

Lavastuses on teisigi värvikaid osatäitmisi, kas või Carita Vaikjärvelt ja Triinu Meristelt, ometi jälgime eeskätt peaosaliste vägikaikavedu. Lõpustseenid aga väärivad küünlaid, alates Tammearu mäejutlusest kuni lõpuni, kus Kiiri Tamme täpse intonatsiooniga tabatud (rahva)laul lisab kogu farsilikule loole tõsise alatooni.