Püsilillepeenar tahab sügisel uuendamist ja laialijagamist

Kaja Hiie rääkis, et need lillepuhmad, mis on umbrohtu täis kasvanud või viletsamini õitsema hakanud, tasub välja kaevata ja laiali jagada. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Praegu on just paras aeg ülearuseks osutunud lilletaimed sõpradele laiali jagada ja hoolitseda selle eest, et tuleval aastal kaunistaks aeda veel uhkem püsikupeenar.

Püsililli soovitatakse jagada ja istutada kevadel või augustis-septembris. Otsustamaks, millist lille oleks parem ümber istutada kevadel ja millist sügisel, tasub vaadata õitsemisaega.

«Nende taimedega, mis on õitsemise lõpetanud, võib rahulikult praegu toimetada, aga sügislillede istutamine tasub jätta kevadesse,» soovitas Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuse kutseõpetaja Kaja Hiie.

Mõne lille istutamise aeg on aga juba ümber, näiteks iiriseid ei tohiks enam häirida. «Iirised tuleb ära istutada juulis kohe pärast õitsemist. Praegu ei jõuaks nad enam korralikult juurduda,» seletas Hiie.

Kiirustama peaksid need, kellel on plaanis jagada ja uude kohta istutada päevaliiliaid. Selle taime puhul on tähtis, et suured juured viga ei saaks. Pärast põõsa maast väljakaevamist tuleb need ettevaatlikult lahti harutada ja siis taim laiali istutada.

Pojengi ja astilbega tegutsemiseks jagub veel aega ning isegi floksi võib juba ümber istutada, ehkki sel on alles õied küljes.

«Ma olen õitsevat floksi ümber istutades äraõitsenud õied maha lõiganud, aga noored alles jätnud. Floksi puhul tasub arvestada sellegagi, et igast väiksest juurejupist, mis mulda jääb, kasvab uus taim,» rääkis Hiie, osutades kahele võimsale põõsale. «Kolm aastat tagasi üritasin neid siit ära viia ja nüüd on siin veel suuremad põõsad kui enne.»

Lehed maha

Lopsaka lehestikuga lille ümber istutades tuleks lehed kolmandiku kuni poole võrra tagasi kärpida, sest paratamatult vigastame juurestikku ning muidu ei saa taim vajalikus koguses toitaineid kätte ja lehtedest aurustuks liigselt niiskust. Loomulikult on tarvis lille pärast istutamist rikkalikult kasta.

Kindlasti tasub taim ümber istutada, kui see on tugevalt umbrohtu täis kasvanud. «Kui umbrohtu enam muidu kätte ei saa, oleks õigem taim üles võtta, juured lahti harutada ja taim laiali jagada,» õpetas Kaja Hiie.

Ümberistutamise peaks ette võtma ka sel juhul, kui taim on hakanud viletsalt õitsema. «Kui näete, et lillepõõsas on muidu küll ilus, aga ei õitse nii rikkalikult nagu teised samasugused, tahab ta ümberistutamist,» rääkis Hiie. «Mul endalgi on aias kolm vana ja suurt päevaliiliat, mis tänavu vähem õitsesid. Pean nad üles kaevama, juured lahti harutama ja laiali istutama.»

Taimi välja kaevates ja laiali jagades võib mõne neist rahulikult labidaga osadeks lüüa, mõne juurtega tuleb aga õrnalt ringi käia.

«Kui taim kasvab ühtlase mättana, nagu astilbe, siis ei saagi muud moodi kui labidaga lüües, aga sel viisil ei tohi kindlasti jagada päevaliiliat ja pojengi — nende juured tuleb hoolikalt lahti harutada,» õpetas Hiie.

Pärast ümberistutamist väetama ei pea, piisab kompostmullast. Kui soovite lillepeenrale siiski turgutust anda, tuleb kindlasti valida spetsiaalne sügisväetis.

Kitsas või lai

Mõni aiapidaja istutab lilled jalgraja kõrvale kitsasse peenrasse ja rajab murusse lillesaarekesi, teine eelistab pigem üht suurt peenart.

«See on maitse asi, aga suuremate istutusaladega on lihtsam,» märkis Kaja Hiie. «Kui murus on palju väikseid istutusalasid, on niidukiga tüütu töötada.»

Väga tore oleks peenar rajada mõne suure puu alla, paraku see iga kord ei õnnestu, sest puu on võimsate juurtega, võtab vee ära ja paljud lilled ei ole nõus sellistes tingimustes kasvama.

Kui õunapuu all edeneksid lilled ilusti, siis näiteks suure tamme alla ei tasu peenart teha. Samuti võtaks kask lilledelt toitained ära. Puu alla peenart rajades tuleb arvestada sellegagi, et tüve ümber ei tohi mulda kuhjata.

Vähe on püsililli, mis taluvad lauspäikest. Enamik armastab hommikust ja õhtust päikest ning keskpäeval võiks peenrale pisut varju langeda. Päikese hajutamiseks võib istuda mõne puu või põõsa.

Lillepeenra puhul soovitakse ikka, et see varakevadest hilissügiseni õitseks. Kui kevadisi ning suve lõpul ja sügisel õitsevaid lilli pole keeruline leida, siis juulis kipuvad peenrad igavaks jääma.

Sel juhul soovitab Hiie vaadata liiliate poole: päevaliiliate õitsemise kõrgaeg on juulis ja Aasia liiliadki on tänuväärsed kesksuve kaunistajad. (Olgu öeldud, et just augusti lõpp ja sügis ongi parim aeg liiliate sibulaid istutada — kevadel mulda pandud sibulad kipuvad esialgu vinduma.) Hilissügisel kaunistavad aga aeda pikalt maranad ja heleeniumid, mida on palju sorte.

Varred hoiavad sooja

Mõni aiapidaja lõikab äraõitsenud õisikuvarred ja sügisel kuivama hakkavad lehed kohe maha. Kaja Hiiel on aga juba hulk aega tagasi äraõitsenud päevaliiliatelgi veel õisikuvarred püsti.

«Mina jätan kõik julgelt talveks alles, sest mul on aias tuuline ja muidu puhuks lume minema. Nüüd hoiavad varred ja lehed lume kinni ning juured on soojas,» põhjendas ta. «Kevadel, kui lumi ära sulab, püüan kiiresti kõik vanad osad koristada.»

Kui küsisin vigade kohta, mida inimesed oma lillepeenras tegema kipuvad, nimetas Hiie kohe kaevamist. «Peenraid kaevatakse liiga põõsa ligidalt ja sügavalt. Taimel ei ole aga juured ainult otse all, suurte põõsaste juurestik on päris laiali. Labidaga lõhutakse see ära ning taimed kiduvad ega õitse ilusti,» selgitas Hiie ning rõhutas: «Ei pea kaks korda aastas oma lillepeenart sügavalt läbi kaevama.»

Kaevata tuleks kergelt pinna pealt, aga veelgi parem oleks lihtsalt kõblates mulda kobestada ja umbrohujuured välja noppida.