Meie kallis Reformierakond hoiab kramplikult kinni nendest valimiseelsetest lubadustest ja koalitsioonilepingu sätetest, mis säilitavad kõrgepalgalistele võimalikult suured sissetulekud. Selle poolt hääletavad lausa kahe käega ka kodanikud, kelle on soojadele kohtadele sokutanud mitu teist parteid.
Selmet solidaarselt tõsta tulumaksu, mis palgasaajate taskust kosutab riigieelarvet küll vaid ühe kuuendiku osas, mindi käibemaksu tõstmise teed.
Kui Isamaa ja Res Publica Liit selle riigitulu kasvatamise variandi mullu septembris lagedale tõi, pakuti kahe protsendi võrra suuremast käibemaksust riigikassale 2,5 miljardi kroonist lisa. Viie nädala eest maksutõusu eelarvet riigikogusse viies mainiti loodetavaks eelarvelisaks vaid 800 miljonit krooni.
Nädal enne seda olid sotsiaaldemokraadid üle riigilaevukese parda heidetud ja kohe ilmusid uued tüüri juurde pürgijad. Esialgu lootsid vähemusvalitsejad Rahvaliidu tingimusteta toetust, sest too toetas oma kuue rahvasaadiku häälega käibemaksu kergitamist. Kummatigi oli tal ka muid, Reformierakonnale ning Isamaa ja Res Publica Liidule vastuvõetamatuid soove ning teda ei lastudki marjamaale.
Nüüd said valitsuse toeks eelkõige ressursimaksude tõstmist nõudvad rohelised, kellest kaks põhiliitlast pärast paari aasta taguseid valimisi üsna kähku distantseerunud olid. Aga häda ajab härja kaevu. Nii tehtigi senistest opositsionääridest vähemusvalitsuse abimehed, andes lootust nende roheliste energiaprogrammide toetamiseks.
Igatahes käibemaksu tõstmiseks vajalik häälteenamus tuli kõrges kogus just nende nupuvajutustega.
President kinnitas uue seaduse mõningate leebevõitu manitsuste saatel. Kõvemat häält tegid majandusmehed, teiste seas konjunktuuriinstituut, kelle hoiatusi, sealhulgas raharingluse tõenäolist aeglustumist, nimetas vastne rahandusminister Jürgen Ligi põhjendamatuks paanikatekitamiseks.
Igatahes on alust ettevõtjate ärevusel, et ärijuhid ei suuda hindu ettenähtud ajaks ümber arvutada ja kassaprogrammidesse sisestada, rääkimata uute hinnasedelite paikapanekust.
Kui palju hinnad tegelikult kerkivad?
Võtame näiteks kauba, mis seni maksis 100 krooni. Selles hinnas sisaldus käibemaksu 15 krooni 25,5 senti, kauba põhihind oli 84 krooni 74,5 senti. Uue käibemaksu, 20 protsendi võrra kõrgem hind on arvutuslikult 101 krooni 69,4 senti, mis hinnalipikul on muidugi 101.70. Nii et kaupade hind ei suurene mitte kaks, vaid «ainult» 1,7 protsenti.
Arvata on, et kaupmehed ümardavad hinnad ikka järgmise krooni poole. Selle ärahoidmiseks peaks tarbijakaitseamet päris tihedat kontrolli rakendama.
Teisalt eeldavad mõned äriasjade tundjad, et kaupmehed alandavad pisut nominaalhindu, mis võrreldes mitmes teises Euroopa Liidu riigis küsitavatega ongi mitukümmend protsenti kõrgemad - rohkem kui kauge maa taha vedamise kulud nõuaksid.
Esimestel uute hindadega päevadel tabab ostjaskonda üsna kindlasti üleüldine šokk, mis kahandab läbimüüki. Ent küllap lepitakse varem või hiljem - ollakse ju harjunud ju ka igasuguste muude jampsidega.
Nüüd põgus ülevaade käibemaksust mujal maailmas.
USA-s seda seni pole, kuid president Barack Obama valitsus on hakanud selle kehtestamist arutama. Euroopa Liidus sätestati juba 1965. aastal, et käibemaks peab olema vähemalt 15 protsenti kauba põhihinnast, välja arvatud hulk sotsiaalse suunitlusega kaupu, nagu meilgi on näiteks ravimid.
Enamjaolt on käibemaks sellest kehtestatud «normist» kõrgem: Rootsis ja Taanis on see isegi 25 protsenti, Poolas ja Soomes 22, Austrias, Bulgaarias ja Portugalis 20 protsenti. Meie omast madalamale jääb käibemaks näiteks Ühendkuningriigis (17,5 protsenti) ja Hispaanias (16 protsenti). Seda kasutavad ära nende naaberriigi kodanikud.
Märkimisväärne on, et teenuste ja sotsiaalkaupade kõrval on mitmes riigis väiksem käibemaks ka toidukaupadel, näiteks 0 protsenti Ühendkuningriigis, Maltal ja Küprosel ning 3-13,5 protsenti Iirimaal. Muu kaubaga võrdselt on toiduained peale Eesti käibemaksustatud vaid Taanis, Ungaris, Slovakkias, Rumeenias ja Bulgaarias. Lätis ja Leedus oli toiduainete käibemaks viis protsenti.
On päris selge, et käibemaksu tõus tabab rängemalt just väiksema sissetulekuga kodanikke. Mõnda kaubaliiki võib ju kasinamalt tarvitada, aga elektri- ja küttekulu veelgi vähendada ei ole naljalt võimalik. Paraku on Eesti riigil vaja oma eelarvet enne aasta lõppu veel mõne miljardi krooni võrra kärpida. Huvitav, kelle arvelt seekord?
Igatahes on valitsejate populaarsus rahva silmis ränga hoobi saanud. Vaevalt et nad sügisesteks valimisteks sellest seisust kosuvad, ehkki omavalitsustel polnud maksutõusuga ju mingit seost.
Tõenäoliselt ei kosu riigikogu koalitsioonipoole maine järgmistekski suurteks valimisteks. Siis näeme, kas seekordse käibemaksu tõstmise õlekõrre asemel on uppujad koguni raudkangist kinni kahmanud.