Juhtkiri: Tere tulemast prügimäele!

Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Tee, mis Lätist Mulgimaa poole lookleb, on maaliline nagu mõne romantilise komöödia tegevuspaik. Lainjad mäed vahelduvad orgudega, nõlvadel voogab vili ja lokkab hein. Siin ja seal on kena talukoht. Isegi kaks aastat tagasi suletud Ungurini piiripunktis on muru kenasti niidetud.

Teisel pool piiri jätkub tee metsade vahel sama maaliliselt, kui arvata välja Lilli piiripunkt ise. Nagu kirjeldab «Sakala» tänane esiküljelugu, on nõgesed seal rinnuni, lammutatud hoonete jäänused koristamata ja prügikonteinerit pole ilmselt aasta jooksul keegi tühjendanud.



Pole kahtlust, et piiripunktid on iga riigi visiitkaart ja Eesti visiitkaart Lillis näeb praegu välja, nagu oleks see panni alt läbi käinud. Pole vaja kuigi pikalt nuputada, millise mulje jätab sissesõit meie maale suuri summasid jätvatele turistidele.

Piirivalve esindaja Merle Vaabi kinnitusel niidetakse hein ja võsa juba sel nädalal maha. On arusaamatu, miks seda seni ei ole tehtud. Asjaolu, et kohale kavatsetakse peagi uus omanik leida, ei tähenda, nagu võiks seal vahepeal riigi laokile jäetust demonstreerida.

Omaette halekoomiline lugu on üle ääre ajava prügikastiga, mille puhul piirivalve ja Karksi vald ei jõua üksmeelele, kellele konteiner kuulub. Vaab peab lausa vajalikuks toonitada, et piirivalve võttis punkti sulgedes kõik jäätmemahutid kaasa. Tegelikult on prahikonteiner piiriületuskohas ju elementaarne ka siis, kui seal autot passikontrollimiseks kinni pidada ei tule. Seda peab lihtsalt tühjendama!

Praegusel ajal on muidugi lihtne kõiki tegematajätmisi rahapuudusega vabandada. Ent isegi rahvusvahelise valuutafondi armuleival elav Läti suudab oma piiripunkti korras hoida. Miks siis meie mitte?

Tagasi üles