Esimesest heinakuu päevast jõustuvad seadusemuudatused, mis teevad tudengite elu senisest tunduvalt raskemaks. Veel mullu võttis nii mõnigi noor kõrgkoolis õppeaastat alustades õppelaenu lootuses minna tulevikus riigitööle või saada kolme aasta pärast lapsevanemaks, et lõviosa laenust jääks riigi kanda. Pangast otsiti abi nii õppemaksu tasumiseks kui lihtsalt äraelamiseks.
Mis saab aga masuaastal? Kui perel raha pole, võib tudeng sattuda sundolukorda: kas loobuda ülikoolist üldse või teha aasta otsa tööd ja koguda õppimiseks raha? Muidugi on need äärmuslikud variandid, kuid tõsiasi on, et laenu tudengi õlgadele jätmine sunnib peresid veelgi enam püksirihma pingutama.
Pärast gümnaasiumilõpetajale lillede viimist arutati pidulaudades, mis saab sügisel. Kui eelmisel aastal plaanis suur osa noori võtta õppelaenu, siis praegu proovivad pered last oma eelarvest ülal pidada. Hirmutav on ju mõte, et bakalaureusediplomi saamise ajaks on tudengi pangavõlg ligi sada tuhat krooni. Olukord on eriti masendav neile, kes riigieelarvelisele õppekohale ei pääse.
Järgnevad kaks kuud kuluvadki paljudes kodudes pead murdes, kas elada mõnda aega piskust või lasta lapsel oma elu alustada võlaorjuses.