Laudise alt piilus vastu sajanditevanune muster

Eestis on ajaloolistele tapeetidele võrdlemisi vähe tähelepanu pööratud ning suur hulk väärtuslikku materjali on enne restaureerimistöid seintelt maha kistud ja läbiuurimata ära visatud. See on üks põhjus, miks säilinud vana tapeet muinsuskaitsjat Anne Kivi rõõmustab. Foto: Elmo Riig / Sakala

Rekonstrueeritava Loodi mõisa peahoone mitmes toas on päevavalgele tulnud XVIII sajandi lõpust pärit pabertapeedid, mis on suurepäraselt säilitanud nii pilkupüüdva mustri kui värvid.

Tapeeti vaatamas käinud spetsialistid kinnitavad, et need on Eestis ainukordsed.

«Haruldane on see leid tõepoolest, sest Eestis ei ole XVIII sajandi lõpust tapeete enne nii suures mahus säilinud,» ütles muinsuskaitseameti nõunik Viljar Vissel.

Esialgse hinnangu järgi on Loodi tapeedid pärit XVIII sajandi lõpust ja XIX sajandi algusest. «Suure tõenäosusega on need valmistatud Vene tsaaririigis. Täpsemalt saaks teada siis, kui leiaks tapeedi teiselt poolelt tootja märgistuse,» lausus nõunik.

Laudis varjas

Seni enamasti nõukogude perioodist pärit kattematerjalide all peidus olnud tapeet on omal ajal kleebitud otse tahutud palkidele. Tapeetide põhitoon on sinine, mis tol ajal oli üks kallimaid värve. Mõnes seinas oli tapeedile peale löödud laudis, mis oli kohati kaetud veel kipsplaadiga.

«Võib öelda, et tegemist on väga eksklusiivse tapeediga, mis on muidugi ka loogiline, sest mõisarahvas kuulus ju ikka jõukamate hulka,» ütles muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor Anne Kivi.

Ta lisas, et tapeetidele ongi hakatud varasemast rohkem tähelepanu pöörama ning viimasel kümnel aastal on tekkinud ka tapeediuurijad.

Viljar Vissel rõhutas, et leidu peaks kindlasti edasi uurima ning võimaluse korral tuleks see restaureerida ja eksponeerida.

«Nende leidude põhjal saab omaniku valitud ruumidesse ka uue tapeedi ja bordüüri rekonstrueerida,» soovitas ta. «Ajaloolisest restaureeritavast hoonest leitavad tapeedid ja interjööri detailid võivad tihtipeale olla suur inspiratsiooniallikas. Hoone saab olla iseenda sisearhitekt, vihjates olnule.»

Ka Anne Kivi kinnitust mööda saaks säilinud tapeedi põhjal kogu mustri taastada ning teha paar tuba ajastukohaste tapeetidega.

Spetsiaalne programm

Ehitist restaureeriva mittetulundusühingu Loodi Mõisa Arendus juhatuse liikme Siim Sillamaa sõnul ongi just nii plaanis talitada.

«Selleks on tellitud spetsiaalne uuringute programm, mille tulemused on sisearhitektile aluseks, millest interjööri luues ning seinte ja lagede mustreid valides lähtuda,» rääkis Sillamaa.

XV—XVIII sajandil kasutati seinakatteks tekstiili ning sellest perioodist on eriti tuntud Flandria kootud pilttapeedid. XVII sajandil tulid moodi kuld- ja hõbemustriga nahktapeedid ning käsitsi trükitud riidetapeedid. XVIII sajandil levis Hiinast Euroopasse pabertapeet ning selle sajandi lõpul hakati seda tootma tööstuslikult. Mida suurem oli muster, seda luksuslikum ja kallim oli tapeet. Suurimad mustrikordused olid enam kui meeter pikad. Selliste mustritega seinakatted olid enamasti kabinettides ning esindus- ja söögitubades. 1830. aastate lõpust alates oli võimalik paberit valmistada ühtse rullina ja see hõlbustas tapeetide tootmist.

Üllatusteks valmis

Haruldased tapeedid ei ole esimene üllatus, mida mõis on seni salajas hoidnud. Eelmise omaniku ajal tehtud hädapäraste parandustööde käigus paljastusid ehitise keskel paikneva fuajee laes ning osalt ka seintel hästi säilinud uhked maalingud.

«Laemaalingud on esimesel korrusel ühes konkreetses ruumis,» rääkis Siim Sillamaa. «Me ei tea, mis võib teistes ruumides olla. Omal ajal majas tegutsenud kooli tarbeks ehitati laed madalamaks — küllap selleks, et ruume soojemana hoida. Üllatusi võib veelgi peidus olla.»

Praegu on Loodis töömehed ametis peahoone katuse vahetamisega. Vanema tiiva katus jääb esialgu puutumata, sest selle seisukord on parem.

Peahoonesse plaanitakse teha looduskeskus ning abihoonetesse rahvusliku puitehituse ja -käsitöö harrastajate töökohti.