Isegi maitsvaid võõrliike ei võeta iialgi omaks

Eestlasele omane kartul on eakas tulnukas. Keskkonnaministeeriumi andmete järgi tähistame tänavu selle võõrliigi 222. aastat Eestis. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Kui soovite turult osta Eesti enda kartulit, kurki, tomatit või näiteks küüslauku, pole see võimalik — kõik need ja paljud teised omana tunduvad taimed on tegelikult võõrliigid.

Ja võõrliikide esindajaid ei võeta iialgi omaks, möödugu või tuhanded aastad. Vähemasti sellisel seisukohal on keskkonnaministeerium, kes haldab ja täiendab Eesti võõrliikide andmebaasi.

Kõige rohkem tulnukaid on taimede hulgas, kokku 738 liiki. Järgnevad maismaa selgrootud 142, veekogude põhjaloomastik 15, kalad 14, linnud 13, imetajad kuue, plankton nelja ning kahepaiksed ja roomajad võrdselt ühe võõrliigiga.

Taimede hiigelpikka nimekirja jagub liike, millest tavaline inimene pole kuulnudki, näiteks hiiretudrik, suur ammi või harilik eleuterokokk. Teisalt on võõrastena kirjas ka need taimed, mida eestlased on harjunud kasvatama juba põlvkond põlvkonna järel, nagu sissejuhatuses nimetatud aedviljad. Leibki sünnib võõrast taimest, oma pole ei rukis, nisu, oder ega kaer. Võõrad on ka sibul, kapsas, peet, hernes, märtsikelluke, tulp ja — nagu nimi tabavalt ütleb — võõrasema.

Tuli ise või toodi

Keskkonnaministeeriumi andmeil on praegu Eesti looduses teada ligi 3000 liiki taimi, nii omi kui võõraid. Ministeeriumi looduskaitseosakonna spetsialist Merike Linnamägi ütles, et võõrliigina läheb kirja iga elusolend, kes on siia toodud. Kes on Eestisse ise jõudnud, on oma.

«Juba aastasadu Eestis kasvanud ja elanud liigid on võõrliikide nimekirjas pigem meeldetuletuseks,» märkis Linnamägi.

Kes saabus siia ise ja kes toodi, selle on tema sõnul aja jooksul kindlaks teinud teadlased. Päris ammustest aegadest on asjatundjad vajaliku info leidnud ajaloolistest ülestähendustest. Eraldi toimkonda, kes kõnealuseid asju otsustab, ei ole ministeeriumil ka praegu.

«Kindlasti on Eestis liike, kelle kohta arvame, et nad on siia jõudnud looduslikult, kuid tegelikult on siiski inimese käsi mängus,» nentis Linnamägi.

Praegu hoiab võõrliikide nimekirjal silma peal Linnamägi ise ja suhtleb teadlastega, et uued tulnukad üles tähendatud saaksid. Kes on aga nimekirjas juba sees, sealt enam ei pääse.

Nõnda läheb nimekiri tasapisi aina pikemaks. Kui imetajate seas täienes see viimati tänavu veebruaris šaakaliga, siis taimedest lisandusid viimased võõrad ametlikult 1995. aastal. Siis leiti meie loodusest ahtalehine sininokk, harilik metsviinapuu ja vilt-kirsipuu.

«Ilmselt on ka pärast seda meil uusi liike loodusest leitud, kuid info ei ole keskkonnaministeeriumisse seni jõudnud,» ütles Linnamägi.

Milline on Eesti kõige vanem taime võõrliik, on Merike Linnamäe sõnul keeruline öelda, sest tekib küsimus, kui sügavale minevikku ajaline piir tõmmata.

«Mõtleme või sellele, kui jääaja lõppedes jää taandus — seejärel hakkasid liigid siia tulema,» rääkis ta. «Paljude liikide täpne meile jõudmise aeg ei olegi teada.»

Võõras aastast 1714

Küll teadis Linnamägi öelda, mis ajast on vanim taimne võõrliik ametlikult üles tähendatud: see on 1714. aastal esimest korda meie looduses märgatud hobukastan. Järgmisel aastal täitub kastanil siin võõrana seega juba 300. aasta.

Daatumite puhul peab Linnamäe jutu järgi aga meeles pidama, et kirja on pandud aasta, mil kõnealune liik jõudis vabasse loodusesse. Seega on iga tulnukas siin veelgi kauem elanud, kuid varjatult või kasvanud näiteks põllumaal.

Eestlaste põhitoiduseks peetav kartul murdis end esimest korda vabasse loodusesse 1791. aastal ning pärineb hoopiski Mehhikost. Samal aastal märgati meie avalooduses Aasiast toodud rukist ja nisu, Lähis-Idast pärit kaera ning Põhja-Aafrikast ja Aasiast sisse veetud otra.

Suure hulga teistegi võõrliikide Eestisse toomise aeg ja päritolu regioon on keskkonnaministeeriumi andmebaasis kirjas.