Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Meil oli täna väike kaklus,» ütles mulle alustuseks direktor, kui oma esimesel tööpäeval üle kooliläve astusin.
Tõesti, madin ei olnud teab mis suur — kõigest pooled üheksanda klassi poisid kogunesid kooli tagahoovi apelsinipuude alla, et endi seast tugevaim välja selgitada. Õigupoolest ei olnudki see päris kaklus, pigem kerge kolkimine, kuid seal võetakse seda väga tõsiselt.
Niisugust rusikatega vehkimist on Hiina koolides harva. Aeg-ajalt pannakse kellelegi küll kerge tou kirja, kuid ei midagi enamat. Hoopis suurema tou annab lastele koolisüsteem.
Kummist klassiruumid
Koolipäevad on Hiinas meeletult pikad ja valitseb spartalik õhkkond. Hommikul on äratus kell 6.20 ning esimene tund algab juba 6.50. Kui täpne olla, siis need hommikused tunnid enne kella kaheksat on koduste ülesannete lahendamise aeg ning õhtul on sama lugu: kuuest üheksani istutakse klassiruumides ja lahendatakse koduseid ülesandeid.
Päevasel ajal on päristunnid, kus õpitakse uusi sõnu, lahendatakse võrrandeid või harjutatakse pallimängu.
«Selline on Hiina koolisüsteemi eripära,» laulavad nii õpilased kui õpetajad justkui ühest suust enda kaitseks.
Klassid on Hiinas ülisuured, Eesti mõistes lausa hiiglaslikud. Keskmiselt on ühes klassis üle 80 õpilase, kuid leidub klasse, kus neid on ligi 100. Paralleele on kümmekond.
Klassiruumid ei ole auditooriumi mõõtu, nagu võiks arvata, vaid tavalise suurusega nagu Eestiski. Õpilased on seal pead-jalad kokku pressitud nagu Tallinna kilud plekk-karbis. Mõni istub lausa tahvli ees, sest mujal lihtsalt ei ole kohta.
Pinkide vahel on päris keeruline liikuda ja kui õpetaja tahab minna klassi tagumisse serva kontrollima, kas ülesandeid ikka lahendatakse korralikult, tähendab see hoolikat logistikat ja keksumängu. Tunnikontrolli on seetõttu täiesti mõttetu teha — spikerdamiseks on ideaalsed tingimused ja seda teavad õpilased suurepäraselt.
Minu ülesanne oli õpetada Hiina noortele suulist inglise keelt. Ühe tunni pikkus on 40 minutit. Kui see aeg õpilaste vahel ära jagada, ütleb lihtne matemaatika, et keskmiselt jõudis iga õpilane kõnelda pool minutit. Tegelikkuses said sõna vaid üksikud, kes olid julgemad, parema keeleoskusega või kellele langes juhuslikult valik.
Hiinlastest inglise keele õpetajad ei viitsi lasta õpilastel dialooge arendada ega neid reaalselt rääkima panna. Nende meetod on ühine karjumine ehk kogu klass kordab õpetaja etteöeldud uusi sõnu järele. Samal moel loetakse õpiku tekste.
Mis viga on sellistes tingimustes tagumistes ridades oma asju ajada või magada? Tõepoolest, paljud õpilased magavad seal tundide ajal!
Välismaalane on aga Hiina koolis haruldus ja seepärast (vähemasti ma eeldan nii) ei maganud minu tundides küll keegi. Isegi viimaste pinkide lorutajad tegid näo, et nad kuulavad ja mõtlevad kaasa. Iseasi on, kui palju nad aru said, sest keeleoskus on enamikul väga vilets. Keskmine kümnenda klassi õpilane ei suuda vastata küsimusele, mis kell on või mida ta hommikueineks sõi. Ja seda inglise keele kallakuga koolis!
Kuidagi totter tundus gümnasistidele tähestikku õpetada, kuigi nii mõnelgi oli raskusi tähthaaval ette öeldud sõnade tahvlile kirjutamisega. Nad olid inglise keelt õppinud alates kuuendast klassist.
Ühikaromantika
Peale pideva «õppimise» mahub kooli argipäeva ka muid ja palju huvitavamaid tegemisi, eelkõige öötundidel, kui valitseb «rahu». Kõik õpilased elavad kooli barakkides, mida nimetatakse hellitavalt ühiselamuks. Kuigi enamiku kodu ei asu just kaugel, näeb kord ette koolis ööbimist. Ega kella kuueks hommikul kooli jõuda ole ka teab mis lust.
Säärane reeglistik annab ideaalse võimaluse elada pinevat ja Hiina mõistes kohati raju ööelu. Pärast kella 22 hakkavad nendest silgutünnidest — ka ühiselamud on tugevalt üle rahvastatud — kambad põõsaste vahele valguma. Enda varjamiseks on nad küll üsna vaikselt, kuid reedavad end siiski. Nimelt tossupilve ja suitsuvinguga. Suitsetamine on koolides keelatud, kuid kes sellest hoolib.
Peamised öised meelelahutused ongi suitsetamine ja kurameerimine. Vahel tuleb ette ka õllejoomist, kuid seda siiski harva. Et õpetajad elavad samuti koolis ehk kõrvalasuvates barakkides, on hommikuti mitmel neist kulm kipras, sest ta ei saanud jälle korralikult magada. Mõistagi käib öösiti majade ja põõsaste vahel patrullimas korravalvur, kuid eks tema tulekuga teata arvestada.
Seepärast ei ole mingi ime, et hommikul aetakse pärast paaritunnist magamist luugid lahti ja marsitakse tundi, kuid magatakse seal edasi. Kord näeb ette tunnis olemist, kuid sellist reeglit, et seal ka õppima peaks, pole kuskil kirjas.
Mari Lepik osales vabatahtlikuna programmis, mille osana õpetas hulk Euroopa noori aprillis ja mais inglise keelt Lõuna-Hiinas Guizhou provintsis.