Uurmaaker peab öösiti pagariametit

Monokkel kellassepa silma ees muudab peene puru nähtavaks. Tiia Ahmedova ütleb, et kõiki rikkis ajanäitajaid kahjuks tööle ei saa, sest nendele pole enam varuosi saada. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Palju ma võlgnen?» — «Oh, selle eest küll mitte midagi!» Klient saab teada, et tema vana äratuskell on puhas ja töökorras ning tilgake õli annab hammasrattaile libedust, et need jõuaksid veel aastaid tiksuda. Tänulik vanaproua pistab oma ajanäitaja kotti, puhkab viivu ooteruumis jalgu ja läheb.

Kellassepp Tiia Ahmedova räägib, et kõige raskem on tööle panna kelli, mida inimesed ise on üritanud korda teha. Kui ajanäitaja on seisma jäänud, võib mõni tuttav soovitada lasta selle hammasrataste vahele paar tilka õli, öeldes, et küll see siis tiksuma hakkab.

Tegelikult toob niisugune hooldus kasu asemel pahatihti kahju. Suvalise, mõnikord koguni toidu valmistamiseks mõeldud õli tarvitamise tagajärjel algavad ülitäpses mehhanismis protsessid, mis tagitavad peened osad üksteise külge kinni või katavad rohelise oksiidikihiga. Sellise seest roheliseks värvunud ajanäitaja puhastamine võib olla vaevaline ning kesta tunde, peenemat mehhanismi aga ei saagi enam käima.