Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/06/25/198603t1h9adf.jpg)
Kui kontserdile ruttav rahvas jaanilaupäeva koidiku eel mööda Hüpassaare raba laudteed astus, oli lindudel öörahu, kuid metsas helendasid üksikud jaaniussid ning lagedal rabal valitses hämarus.
Kontsert algas kell kolm. Sissejuhatuseks kõlas Mart Saare klaveripala, toeks klassikalisele kontserdile omased viiulid, flöödid, metsasarved ja veel mõni pill, ka kontrabass ja trummid. Dirigeeris Andres Mustonen ja klaverit mängis Peep Lassmann.
«Väga ilus, päris hinge läks,» kiitis vaiksel häälel avalugu üks sadadest kuulajatest, kes niiskel samblasel vaibal oli soojadesse rõivastesse pakitult istet võtnud. Pidigi hinge minema. Mart Saar oli need viisid korjanud sellestsamast rabast, kus laukad ja järvekesed vahelduvad kõvema pinnasega. Niisugusel kasvab ka see männitukk, mille alla mahtusid veerandsada mängijat ja umbes kaheksasada kuulajat.