«Postimehe» läinudnädalase uudise kohaselt ihkab suur osa pealinna tublimatest abiturientidest jätkata pärast gümnaasiumi lõppu õpinguid väljaspool Eestit. Seevastu Viljandi koolides tänavu kuldmedali välja teeninud noorte plaanid on seotud esmajoones Eesti kõrgkoolidega.
«Sakalal» on Viljandi koolilõpetajate üle hea meel, sest nii nagu siinsed õppurid vajavad häid kodumaiseid ülikoole, vajavad needsamad koolid võimekaid eestlastest tudengeid. Teisiti ei ole eestikeelse kõrghariduse ja teaduse säilimine mõeldav. Nendeta ei saa omakorda olla tugevat iseseisvat riiki.
Iseenesest pole välismaal õppimises midagi halba, pigem ikka vastupidi. Teistes riikides omandatakse paremini võõrkeeli ning avardatakse silmaringi, ent esmast õpet võiksid noored saada siiski kodu lähedal. Seepärast ei jäägi üle muud kui soovitada neil pürgida kõigepealt ikka Tartu ja Tallinna ülikoolidesse või nende filiaalidesse. Kui mõni aasta õpitud, tasub kuhugi kaugemale kiigata.
Mida rohkem meie noored välismaal ringi liiguvad ja oma erialal lisateadmisi hangivad, seda enam on neil võimalik oma kodumaale tagasi anda ning seda avatum ja tolerantsem on Eesti ühiskond. Ent tingimuseks on ikkagi inimeste tahe kodumaale jääda, mitte siit iga hinna eest põgeneda.
Õnneks on aeg näidanud, et varem või hiljem tuleb tagasi suurem osa välismaale rutanutest — isegi paljud nendest, kes lennukile astudes naasmise välistasid.
Selleks, et tagasitulijaid oleks rohkem, peab riik haridusele märgatavalt rohkem tähelepanu pöörama. Et jutt teadmistepõhisest majandusest muutuks tegelikkuseks, tuleb kõrgharidusele ja teadusele märgatavalt rohkem raha anda.
Eeskujuks tasub seada Soome, kus kõnealusele valdkonnale antakse eelarves suurem protsent kui kaitsekulutusteks. Selleks, et meil oleks aastate pärast ajusid, mille toel naabritega võistelda, tuleb oma ülikoolide ja üliõpilaste eest hoolt kanda. Kas või hambad ristis!