Humal kaitseb võõraste pilkude eest ja kõditab maitsemeeli

Humalakäbid lisavad õllele maitset ja aroomi. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Minu naabrimehele ei meeldinud sugugi, et alati, kui ta segamatult oma terrassil oleskleda tahtis, märkas ta vastasmaja kardinate vahel pilke vilkumas. Nii soetas ta tuttavalt paar humalaistikut, ehitas nende tarvis võrestiku ja asus ootama.

Juba paari nädalaga olid taimed end postide vahelt läbi põiminud. Vahepeal kukkus vastasmaja katus kokku ja selle elanikud tegid sääred. Naabrimees veedab nüüd aga kogu oma vaba aja võimust võtvat taime pügades.

Käbid ja pähklid

Harilik humal (Humulus lupulus) kuulub kanepiliste sugukonda humala perekonda. Vikipeedia andmetel võib ta sirguda isegi kuni 18 meetri pikkuseks ja sedasi kõik ümbritseva ilma suurema vaevata enda alla matta. Sügiseti võrsed närbuvad ja igal kevadel kasvavad risoomist päikese valvsa pilgu all välja uued, mis ussidena ettejuhtuvate esemete ümber keerduvad.

Humalal on nii isas- kui emasõisikud. Maskuliinsem pool laseb end paista pikkade ja hõredate pööristena. Paarisentimeetrised emasõisikud seevastu meenutavad kollakasrohelisi käbisid. Umbes sellal, kui õpetajad laste päevikutesse esimesi märkusi kirjutavad, valmib humala vili — pähkel.

Kääridega võsas sahmiva naabrimehe meelehärmi on kerge mõista: on ju humal üks kiirema kasvuga taimi Maarjamaa pinnal. Ööpäevaga suudab ta end edasi küünitada suisa kuni kümme sentimeetrit!

Kõige mõnusamalt tunneb humal end Euroopa ja Aasia mõõdukas kliimas. Meil kasvab ta looduslikult niisketes lehtmetsades ja jõgede kaldatihnikutes. Peale minu naabrimehe kasutavad paljud teisedki teda koduõuel ronitaimena või siis lehtlas loodusliku päikesevarjuna.

Vikipeediast võib lugeda, et humalat kasvatatakse kõikjal maailmas, kõige enam aga Saksamaal, Suurbritannias, Venemaal ja Ameerika Ühendriikides.

Vana ja võimas

Nagu tõeline õllelemb teab, on just humalakäbid põhjus, miks märjuke sedavõrd hästi maitseb. Need annavad selle kibeduse, mis tasakaalustab linnase magusaid nüansse. Samuti aitab humal janutunnet leevendada. Ühtlasi parandavad humalakäbid õlle valmistamisel pärmi aktiivsust ja muudavad kõikvõimalikud mikroorganismid laisaks, et hüva jook kauem säiliks.

Humala õisikutes leidub ka eeterlikku õli. See sisaldab peaaegu paarisadat keerulise nimetusega terpenoidset komponenti, mis kõik on omamoodi tähtsad ja vajalikud. Olgu siinkohal märgitud αα-mürtseen, humuleen, βß-karüofülleen, farneseen, borneool ja feluurhape.

Rahvameditsiinis on humalale omistatud hulk erilisi võimeid. Näiteks alandavat see meeste sugutungi, samal ajal kui naistele mõjuvat armurohuna. Mõõduka manustamise korral andvat humal elujõudu. Samuti pidavat see aitama unetuse, närvilisuse, rahutuse, pingete, peavalu, hüsteeria, stressi ja isupuuduse puhul.

Seda taime võivat kasutada ka menopausivaevuste, menstruatsioonivalude, nõrkushoogude ja reumavalude ravimiseks. Lisaks leevendavat see närvisüsteemist tulenevaid seedehäireid ja jämesoolepõletikku.

Veel saab Vikipeediast teada, et esimest korda kultiveeriti humalat Saksamaal Hallertau piirkonnas 736. aastal. Õlle sisse visati käbid esimest korda teadaolevalt aastal 1079.