Ei juhtu just tihti, et ma meie lõunanaabrite üle kadedust tunnen — olgu see ülbus minu südametunnistusel —, kuid kord aastas tuleb seda paratamatult ette. See juhtub siis, kui jõuab kätte järjekordne «Positivuse» festival, Eesti piirist kõigest 15 kilomeetri kaugusel.
Tellijale
Positiivne kadedus ehk Mis läks meil valesti?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvan nagu meie presidentki, kes tänavu «Positivusel» käis, et ka meil võiks olla selline suurepärane põhivoolust erinev rokkmuusikafestival. Paraku seda pole. Imeharva jõuab mõnda Tallinna rokiklubisse küll üksikuid indie-muusika maailmanimesid, kuid need koguvad heal juhul tuhatkond kuulajat.