VIIMASEL AJAL muud ei kuule kui uue töölepinguseaduse himustajate vaidlusi tegelike töötegijate ehk väärtuste loojatega. Riigi valitsejad on kallutanud end, nagu kavalpeast poliitik Villu Reiljan väljendub, ikka tööandjate ehk suurettevõtjate poole, et finantskriisis nende peast juuksekarvakestki ei kukuks.
Valitsema pääsenud omaaegsed varimajanduse karastusega noorkommunistid, nüüdsed rikkurid Reformierakonnast ei ole mitu korda võimul olnuna seniajani loonud inimestele võrdseid võimalusi ettevõtlust rajada. Näiteks Suurbritannias saab juba mõne tuhande krooniga ettevõtet alustada, meil aga peab selleks leidma mitusada tuhat. Ühistegelike laenu-hoiuasutuste loomist pärsiti kohe uue Eesti algul. Seda kardetakse kui vanakurat välku.
Sõjaeelses Eestis oli niisugune rahaasutuste võrk valdav. Nüüdne Soome panganduski sammub tollase Eesti eeskujul arendatuna. Kuigi liitlased pidid Venemaale ränki reparatsioone maksma, ei siple Soome praegu sellises kitsikuses kui meie valitsus iseenda tarkusest.
PrAEGUNE VALITSUS on kui marru läinud, tahtes töölepinguga seadustada koondamistasude vähendamist. Ennustatakse töötute arvu kasvu kiirenemist pärast 1. juulit, mil valitsus tahab oma järjekordset sotsiaalse kapitali kahjustamise akti ellu viia. Ei ole veel kordagi valitsejailt kuulnud sammudest kõige aluse ehk inimese elujärjesse puutuva parandamisel.
Alalõpmata kuuleme, kui tähtsad on suurettevõtjad. Mida suuremad, seda parem olevat. Ainult üks loodusseadus unustatakse seejuures. Tegelikult küll väänatakse loogikat demagoogia abil ehk otse valetatakse.
Looduses on paraku nii, et iga rajatise suurendamisel ei kasva selle kasutamise energiakulu lineaarselt, vaid, oh häda, hoopis astmeliselt. Nii on looja millegipärast loonud ja tema vastu ei ole seni keegi saanud.
PRAEGU ON käes põnev aeg. 17 aastat võttis, enne kui tänu rohkem kui saja tuhande inimese otsustusele üks julge ja tark eesti mees kristalse läbipaistvuse ja kõlaga parteidele otse ütles, et nad on autud ja nii ei ole neil võimalik jätkata.
See mees oli muidugi Mari ja Andres Tarandi vanem poeg Indrek. Tema näitas meile, et vale siiski vajub ja tõde tõuseb, seljatades häälte arvuga kõiki teisi valimistel europarlamenti kandideerinuid.
Ei oska arvata, kas Toomas Hendrik Ilves oleks Indrek Tarandi tulemuseni jõudnudki, kui presidendivalimistel oleks ka nii palju inimesi käinud.
EI JULGE KA arvata, kas edaspidi Indrekuga sarnaseid jätkajaid leidub, sest 17 aastaga ei sirgu säärase isamaa-armastusega mehi, nagu on Tarandite peres kasvanud. Kommunismiaeg kattis inimese ikka nii paksu kestaga, et ilma hingeharidust saamata on raske sellest vabaneda.
Ega üleilmastuvas Euroopas asi parem ole. Seal kurdetakse samuti kirikute tühjenemise üle. Euroopa parlamentki ei võtnud enda kultuuriliseks aluseks enam ristiusku, vaid tahab tuua sekka ka Türgi islamiusku.
Tänavakeeles öeldakse, et seltsis segasem, mis sest et loojal oli plaanis asustada Maa nii, et igal rahval oleks oma keel, meel ja kombed. Pariisis elav haritlane Fanny de Sivers on ennustanud Euroopa Liidule ristiusu hülgamise tõttu allakäiku. Tasub järele mõelda.
OLGU EUROLIIDUGA kuidas on, aga loogika asendamine demagoogiaga on kindlasti majandus- ja rahanduskriiside põhjustaja.
Turumajanduse algõpetaja Adam Smith pidas ristiinimesena turu võimalikkuse eelduseks demokraatiat ja kõigile võrdsete võimaluste loomist. Tema järgi on riiki tarvis selleks, et oleksid tagatud võrdsed võimalused ja ettevõtjate turvalisus. Vahekohtunikuna näeb ta ausat konkurentsi.
Niisugune õpetus ei ole ainult loogiline, vaid rajab teed säästlikkusele — oleme looduses ju ainult osalised nagu kõik elav.
Ristiinimene tunneb end aednikuna meile ette nähtud maalapil. Me peame olema targad ja säästlikud, et loodusvarasid jaguks kõigile. Praegu aga lubatakse ehitada akendeta ja elektriga köetavaid ja jahutatavaid maju ning nõuda nende jaoks veel aatomielektrijaama!
Rohelised peaksid oma majade soojustamise tuhinas kõigepealt peatama sellise Lasnamäe. Plekist majade seinu, kardan, ei ole küll põhjamaises Eestis nõutavalt soojustatud.
Nii ongi «teatud ajatsüklite järel» majanduskriisid, nagu mõned asjatundjad lasevad paista. See tuleb ainult sellest, et võimu juurde lastakse ikka neid, kes sinna kipuvad, ja pea nad siis end looduse kroonina tundma ei hakka.
Vanades kuulsates Ameerika firmades pärandati vähemalt ettevõtteid suguvõsas, nüüd kostab sealtki suurfirmade hingevaakumist. Ka seal on mõnikord mindud konkursiga ehk kirvega kurge püüdma.
OLEN OMA pika elu jooksul käinud koolis, mida nimetati Tomas-kooliks. Kunagises Gagarini-nimelises sovhoosis pidas igal talvel allüksuste juhtidele majandusõppusi direktor Tomas Sooaluste ise ja seda mitte kommunistlike demagoogiaõpikute alusel, vaid ikka taylor’ite ehk välismaa teadlaste järgi.
Sellepärast toidabki Tomas Sooaluste ja Vello Tire rajatud seavabrik seniajani Eestimaad.
Aastateks jäi Tomase koolist mulle mällu üks õpetus. See ütles, et kõige parema juhi leiab alati nende hulgast, kes ise juhiks ei kipu. Igasuguse edutamise puhul tuleb eeskätt seda arvestada.
Meil moodi läinud konkursi korras töölevõtmine on lausa demagoogia. See viib välja onupojapoliitikani ja toodab kui mitte kohati kahjumit, siis enamasti õhku, mis samuti olevat praeguse kitsikuse põhjustaja. Tõelisi väärtusi luuakse ainult tööga.
Ja väärtuste loojad on töölised. Seda taipas ka Karl Marx, aga ta unustas ära, et inimesed on loodud ikka peod ja näpud enda, mitte väljapoole. Ja Adam Smithi õpetusest jäi tal kahe silma vahele, et «nähtamatu käsi» saab juhtida üksnes vaba inimest, mitte orja.