/nginx/o/2008/09/17/75212t1h300c.jpg)
Jaanipäev on sedapuhku läbi, kuid Jaanid jäävad. Au neile, kes seda Eestis märgilise tähendusega nime vääriliselt kanda suudavad.
Repliik: Jaanid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene ajal jaane küll peeti, kuid pidustused olid rohkem perede või sõpruskonna värk — otse jaanipäevale eelnenud võidupüha tähistamine oli ju poliitiline viga ning parem oli karta kui kahetseda.
Aga kui ei pääse otse, siis ringiga saab ikka. Tavatsesin jaanipäeva aegu kirjutada lehes mõnest Jaanist, kes ühtlasi meenutaks oma paiga jaanikombeid. Nõnda leidsin Raplamaal Velisel elava Sulu metsavahi Jaan Limbergi. Too 1885. aastal sündinud mees oli üks neist, kes kohalikus rahvaraamatukogu seltsis tegutses ja seal lavastatud näidendites esimesi armastajaid mängis. Ta oli ka 1905. aasta sündmuste pealtnägija, kuulas isegi kõnet, mille kirjanik Friedebert Tuglas Velisel pidas, ja rääkis jõumees Georg Lurichi elevantidest.
Jaan Limbergi jaanilugude peale küsisin, kas sõnajalg ikka õitseb — tema metsavahina peaks seda teadma. «Õitseb,» kostis tema ja osutas fotole oma toa seinal. «Tema nimi oli Julia. Ta oli mu laste ema.»
Jaanipäeval maksab muu melu sees meenutada või tänada meile tähtsaid Jaane.