/nginx/o/2009/06/19/196457t1h637f.jpg)
«Sakala» kirjutas eile mitme inimese murele tuginedes sellest, kuidas vabalt jooksma lastud koerad Viljandi haljasaladel tervisesportlasi kimbutavad. Asi näib olevat tõsine, sest erilise pingutuseta õnnestus leida kolm inimest, kes on viimase paari aasta jooksul valusa rünnaku ohvriks langenud.
Selles, et linnainimesed lemmikloomi peavad, pole muidugi midagi halba. Küll aga on tüli majas siis, kui seejuures ei osata vastutust kanda. Näiteks ei taha iga koeraomanik alati tunnistada, et ta peab oma lemmiku järelt koristama või vähemasti vaatama, et too ei teeks häda laste mänguväljaku või kõnnitee vahetus läheduses.
Samuti pole igal peremehel kombeks jälgida, et tema neljajalgne ei seaks ohtu inimesi ja teisi loomi. Ainus viis, kuidas selles täiesti kindel saab olla, on loom avalikus ruumis korralikult rihma otsas hoida. Seda nõuab muide ka Viljandi avaliku korra eeskiri, mis teeb ainsa erandi teenistusülesandeid täitvatele koertele.
On arusaadav, et inimene peab oma looma kõige armsamaks ega usu, et too kedagi rünnata võiks. Paraku näitavad kogemused, et ootamatult jooksja või kepikõndijaga silmitsi sattuv koer ei pruugi olukorda adekvaatselt hinnata ja võib asuda ennast või oma peremeest arvatava ohustaja eest kaitsma. Tagajärjed võivad olla rängad.
Koerapidajate hooletu suhtumine pole reegel, vaid pigem erand. Aina rohkem on näha inimesi, kes parkides oma koera julgad kilekotti korjavad ja prügikonteinerisse viivad. Sama kehtib rihma kasutamise kohta. Paraku rikuvad üksikud tõrvatilgad kogu meepoti.
Ükski tervisesportlane ei tohiks õhtul harjumuspärast jooksuringi tegema minnes tunda hirmu selle pärast, kas tal ikka õnnestub tervena koju tagasi jõuda. Loomi jalutavate linlaste peletamine haljasaladelt ja terviseradadelt on mõeldamatu, sest see ruum on mõeldud kasutamiseks kõigile. Seepärast peaksidki koerte peremehed ise rohkem vastutustunnet üles näitama.