Kaitseväelaste osalemine maailma kõige ohtlikumatel rahutagamisoperatsioonidel on ajapikku muutunud paljudele eestlastele iseenesestmõistetavaks ning enamasti ei seata selle vajalikkust kahtluse alla. Meeleolu muutub siis, kui konfliktikoldest tuleb kodumaale traagilisi sõnumeid.
Üks selline päev oli eile. Afganistanist edastati teade, et hukkunud on Estcoy-8 teise rühma esimese jao ülem veebel Allain Tikko ning vigastada saanud kolm kaitseväelast. Nüüdseks on Afganistanis surma saanud neli eestlast.
Ükskõik kui palju ka ei räägitaks sellest, et Eesti peab oma NATO missioonides vastutust kandma omaenda turvalisuse nimel, on emotsionaalselt raske kaotustega leppida. Inimelu hinda on keeruline määrata, liiati siis, kui see on käest libisenud tuhandete kilomeetrite kaugusel, kohas, millel pole otsest seost Maarjamaa argimuredega.
Miks seda ikkagi vaja oli? Kas tõesti kuidagi teisiti ei saa? Need on loogilised küsimused, mis tõusevad raskel hetkel hukkunu lähedaste ja ka võhivõõraste huultele. Tõigal, et seesugustele missioonidele minnakse raha eest ja vabatahtlikult, ei ole märkimisväärset tähtsust, sest kokkuvõttes aetakse ikkagi Eesti riigi asja. Meie kõigi asja.
Kurioosne küll, kuid just nimelt hukkunud on need, kes oma traagika kaudu tõestavad, et missiooni on tarvis jätkata. Kuni leidub jõude, kes peavad õigeks relvadega väljendada allumatust Afganistani seaduslikule võimule ning teda abistavatele välisriikidele, on Eesti loobumine mõeldamatu. Mitte üksnes eelarvet kärpides ja valimisvõitlusi pidades ei tule meil end näidata, vaid ka rahvusvahelisel tasemel liitlastele antud sõna pidades.
Ükski sõda pole õige ega õiglane. Seepärast on lihtne öelda: peseme oma käed sellest jamast puhtaks ning pühime kõrbetolmu saabastelt. Ent mis saab siis, kui ühel päeval samasugune ebaõiglus meie enda õuele jõuab?