Kohtumised Eesti rahvuseepose kõrvalosatäitjaga

Tavaliselt siilipoiss inimesega tõtt vaadata ei armasta. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Siil pole meie maal teab mis suur haruldus. Vilksamisi oleme oma koduaias tema selga kõik näinud. Nägu tagasihoidlik asjataja siiski hea meelega ei näita.

Minu koduõues käib see valusate okastega askeldaja igal aastal. Algul mässisin ta järjekindlalt rätikusse ja tassisin lähedal asuvale haljasalale, sest kartsin, et koer võib talle viga teha. Ometi tuli okaskera ikka ja jälle rahulikult tagasi oma asju ajama ning peni kiljus eemal nagu väike tüdruk.

Kui mu koer selgi aastal nina abipaluvalt vastu ukseklaasi surus, tuues kuuldavale noid meeleheitlikke niuksatusi, teadsin kohe: siil on jälle tagasi ning nokitseb aias.