Psühholoogid väidavad, et inimese aju kipub kustutama ebameeldivaid mälestusi ning jätab alles head. Vastasel juhul elaksime kõik möödaniku pärast pidevas masenduses.
Juhtkiri: Valus mälestus peab püsima
13. juuni 2009, 09:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ent see, mis võib olla väljapääs üksikisiku tasandil, ei pruugi olla õige ühiskonna jaoks. Iga rahvas peab mäletama nii oma kõrghetki kui tragöödiaid, sest muidu pole võimalik mõista enese kujunemislugu ja olevikku ning prognoosida tulevikku.
Homme lehvivad kõikjal Eestis leinalipud, et meenutada üht möödunud sajandi masendavamat päeva meie riigis. Rohkem kui 10 000 ahastavat ja hirmul inimest, neist üle veerandi lapsed, aeti loomavagunitesse ning küüditati võõrastesse Siberi küladesse ja vangilaagritesse. Paljud ei naasnud sealt enam kunagi kodumaale.
Vaevalt leidub eestlast, kelle suguvõsa küüditamine poleks puudutanud. Ent enamasti teadvustame seda heal juhul vaid küüditamise aastapäevadel, kui musta lindiga trikoloori välja paneme. Iga peale kasvav põlvkond mõtleb toonastele sündmustele üha vähem.
Tänases «Sakalas» juuniküüditamisest kirjutades tuleb Ülo Alo Võsar välja huvitava mõttega: kunagised represseeritud võiksid käia koolides oma kogemustest jutustamas, nagu nõukogude ajal tegid Teise maailmasõja veteranid. Muidugi ei saa niisuguseid kohtumisi korraldada juuniküüditamise aastapäeval, mil lapsed koolivaheaega naudivad, kuid mõnes ajalootunnis võiksid küüditamise üle elanud kaasa lüüa küll.
Aja jooksul valu hääbub, olgu kannatajaks üks inimene või terve rahvas. Senikaua kui võimalik, peame Stalini režiimi ohvreid meeles hoidma. Seda on vaja nii hukkunute mälestuseks kui hoiatava näitena, et mõistusevastasena tunduvad hirmuteod on siiski võimalikud.