Langetagem leinapäeval, 14. juunil pea hukkunuid mälestades!

Kümned tuhanded eestimaalased topiti 490 trellitatud loomavagunisse ja viidi Siberisse. Foto: Elmo Riig / Sakala

1941. aasta 14. juuni on sööbinud eesti rahva hinge kui kurjuse, halastamatuse ja hirmu tipp. Võhivõõrad tungisid koputamata ja luba küsimata magamistubadesse ning järgnes lahkumiskäsk. Õhku jäid küsimused «Miks?», «Kuhu?» ja «Kui kauaks?».

Oli alanud küüditamine, elanike vägivaldne kodumaalt viimine.

Ajalootunnis oli räägitud Vene tsaari Ivan Julma tegudest XVI sajandil, kui ta Tartu rahvast  Venemaale ajas. Räägiti Lenini väga halvast suhtumisest vene rahvasse ja ajalehed kirjutasid Stalinist, kes oli oma võitluskaaslasi sadade kaupa surma saatnud. Aga see kõik sündis meist eemal.

Kuid nüüd hakati täitma kellegi Ivan Serovi 10. oktoobril 1939 Moskvas allkirjastatud dokumenti, mille kohaselt tuli Balti riikidest välja viia nõukogudevastane element ja täita nõnda suure poliitilise tähtsusega ülesanne.

Enne juunisündmusi arreteeriti Eestis rohkem kui 8800 inimest, need olid iseseisva Eesti riigi tegelased eesotsas Johan Laidoneri ja Konstantin Pätsiga ning majandusjuhid, politseinikud ja isegi koolipoisid, kes olid astunud vastu Vabadussõja mälestusmärkide lõhkujatele.

14. juuni algas sügavsuvise päikseküllusega, kuid sel päeval juhtus midagi ootamatut. Nägin, et minu kooli, Olustvere kooli juht ja õpetaja Villem Männik tuli oma kodu lävele. Olustvere lossi trepi ette oli sõitnud veoauto, mille kasti Männik relvastatud meeste käsul pidi ronima.

Villem Männik oli kahekümne aasta jooksul saatnud ellu rohkem kui 350 haritud, sügavalt eestimeelset põllumeest, kes olid, nagu hiljem selgus, peale talupidamise võimelised valla või riigi juhtimises osalema.

Männiku süüdistamiseks oli põhjusi küllaga. Ta oli Vabadusristi kavaler ja ohvitser ning tema oktoobrirevolutsiooni 23. aastapäeva aktusel peetud kõne oli piirdunud vaid ühe lausega: «Lenin ütles: riiki ei ehitata üksnes loosungite, vaid tegudega.» Ehk oli viimane tilk sellesse karikasse tolleaegse võimukandja Elfriede Piibu leid: nõutud loosungid olid hõbedaste tähtedega sinisel alusel, mitte aga kuldsetega punasel kangal.

Villem Männik suri 1943. aasta 24. septembril 54-aastasena Tomski obastis, ning on sinna ka maetud.

Surm alustas lõikust juba küüditatute kogumise ajal ja teel ning Siber omakorda ei andnud kellelegi armu. Kõige rohkem kaotusi oli meeste hulgas, sest nemad eraldati perekonnast ning mõisteti kas surma või sunnitöölaagrisse. 2158 küüditatud mehest pääses kodumaale vaid sadakond.

Langetame pea hukkunuid mälestades!