Varaste ohvriks langenud naise kodutee kestis kuu

Neli korda Kambodža pealinnas Phnom Penhis lennukile pääseda üritanud Ülle Roosi pääses sinna alles siis, kui Saksa saatkond oli talle kaasa andnud ranges toonis kirja, mida ta lennujaamas näitama pidi. Seejärel kinnitati tema randmele spetsiaalne silt, mis ta Viljandisse aitas. Foto: Elmo Riig / Sakala

Vargad, korruptsioon ning suured segadused lennujaamas venitasid viljandlanna Ülle Roosi reisi Kambodžast koju ligi kuu aja pikkuseks. Lähedased olid lõpuks juba suures mures, kas ravimiteta jäänud suhkruhaige naine üldse koju jõuab.

Mullu oktoobris sõitis Ülle Roosi Eesti talve eest sooja Kambodžasse ning plaanis seal töötava poja juures veeta kuus kuud. Kõik läks kenasti. Kui mai lõppema hakkas, mõistis Roosi, et tal hakkavad suhkruhaiguse kontrolli all hoidmiseks vajalikud ravimid otsa saama ning õige aeg oleks kodumaale naasta.

Seiklus sai alguse mootorrattaga vargast

27. mail seadis viljandlanna Kambodža pealinnast mõnesaja kilomeetri kaugusel asuvas Sihanoukville’i linnas sammud reisibüroo poole, et osta endale lennupilet. Ühel hetkel kihutas temast mööda mootorratas ning sellel istuv inimene rebis tal  käekoti õlalt.

«Teadsin, et selliseid vargusi seal toime pannakse,» tunnistas Roosi. Et vargaid vältida, käis ta kõnnitee kõige kaugemas servas ning hoidis käekotti üle selle õla, mis jäi sõiduteest kaugemale. See teda aga ei päästnud.

Hetkega oli viljandlanna ilma passist, poolest kojusõiduks vajaminevast rahasummast, pangakaardist, telefonist ning suhkruhaigele vajalikust glükomeetrist.

Lennupileti ostmisest ei tulnud rahapuuduses enam midagi välja ning kaks päeva hiljem pöördus ta kohalikku politseisse. Seda, et kauge riigi korrakaitsjad midagi ette võtaksid, Roosi ei uskunud. «See riik on nii korrumpeerunud, et seal liigutatakse ainult siis, kui kõvasti altkäemaksu anda,» nentis ta. Politseisse tuli aga avaldus teha, et Eestisse naasmiseks vajalikke dokumente saada.

Kui politseis olid paberid korda aetud, astus Roosi bussi, et neljatunnise sõidu kaugusel asuvasse pealinna Phnom Penhi sõita. Ainsa Euroopa Liidu riigi saatkonnana võttis seal dokumentide vormistamise enda peale Saksamaa esindus. Koos Eesti välisministeeriumiga aeti asjad kiirelt joonde. Üle jäi vaid Kambodža migratsiooniametist üks allkiri ja pitsat hankida ning leida kuskilt raha lennupileti ostmiseks.

Viljandlased annetasid abiraha

Raha aga Ülle Roosil enam polnud. Poeg, kes töötab Sihanoukville’is üsna lihtsa töölisena ega teeni seal suuri summasid, teda aidata ei saanud. Küll aga võttis poeg ühendust ema Viljandis elava sõbranna Le Hussariga.

«Ta rääkis mulle, et olukord on väga keeruline. Emal on rohud lõppemas ning kojusõiduks pole raha,» meenutas Hussar. Koos Eda Valdekuga otsustas ta korraldada korjanduse «Toome Ülle koju!». Toetajateks olid sõbrad ja tuttavad ning heategevuslikud Lionsi klubid Ellips ja Viljandi Fellin, kuhu ka Ülle Roosi varem oli kuulunud. Nädalaga saadi kokku 918 eurot, millest oleks pidanud kojusõiduks piisama, ning see läkitati Kambodžasse.

Appi asus Sihanoukville’is tegutseva eestlaste hotelli juht Lauri Mõttus, kes raha viljandlannale kätte toimetas. Tagasisõidupilet osteti 21. juuniks ning tundus, et suure hulga abistajate toel saab vargusele järgnenud raske aeg lõpu. «Ma tänan väga kõiki, kes mind sel ajal aitasid,» lausus Roosi.

Korruptsioon võttis võimaluse

Saksa saatkonnast saadud isikut tõendav ajutine dokument oli esitatud Kambodža ametkonda ning päev enne lennuki väljumist lubati see sealt välja anda. Ülle Roosi sõitis 20. juunil juba pealinnas lennujaama poole, kui pojalt, kes pidi teda lennujaama saatma minema, hakati riigiametis raha välja pressima.

Ametnik tegi teatavaks, et kui altkäemaksu ei anta, siis dokumenti ei väljastata. Pojal altkäemaksu tasumiseks raha polnud ja nii lendas 21. juuni varahommikul lennuk Phnom Penhist Bangkoki poole ilma Ülle Roosita.

«Pidime Sihanoukville’i tagasi sõitma. Õnneks ei läinud lennupiletid päris raisku, sest Finnair lubas meil neid lisaraha eest pikendada,» rääkis Roosi. Seejärel võttis ta ühendust Eesti välisministeeriumiga, kus konsulaarosakonna lauaülem Tiit Kuuskmäe tema küsimusega tegelema hakkas.

Esialgu näis, et kodust abi vaja ei lähe, sest 25. juuni hommikuks saadi uus lennupilet ning taas neljatunnise bussisõidu pealinna poole ette võtnud Roosi lootis ka oma puuduva dokumendi enne lendu ametnikult kätte saada.

Passikontrolör ei lubanud lennukile

Päev enne lendu hakkas migratsiooniametis kõik otsast peale. Dokumenti küll näidati, kuid altkäemaksuta kätte ei antud. Lõpuks otsustas Roosi, et kojusaamise nimel võib ta 40 dollarit maksva allkirja ja pitsati eest ka 90 dollarit maksta. «Rohkem mul raha ei olnud,» sõnas ta.

Ülle Roosi veetis öö lennujaamas ning oli valmis hommikul kell viis lennukile astuma. Registreerimine oli juba tehtud ja kohver pagasina ära antud, kui tema ajutine dokument tõmbas lennujaama töötajate tähelepanu.

«Miks on dokumendil trükitud sõna «Deutschland» maha tõmmatud ja pastakaga peale kirjutatud Estonia? Miks on lennupilet Soome, aga mitte Eestisse? Miks te laevaga Soomest Eestisse tahate minna?» olid küsimused, mis Roosile esitati. Euroopa Liidust ning Soome ja Eesti naabrusest ei teadnud ametnikud midagi ega tahtnudki teada. Ükski vastus neid ei rahuldanud. Nii tõsteti kohver uuesti maha ja Roosi võis lennukile vaid järele lehvitada.

Taas tuli istuda bussi ja sõita Sihanoukville’i. Välisministeeriumi sekkumise ja sugulaste abiga jõudis Western Unioni kaudu Roosile rahasumma, millest piisas, et lennupilet järgmiseks hommikuks ümber registreerida. Taas oli ta pärast pikka bussisõitu hommikul lennujaamas. Üritus lõppes sama lootusetult. Siis tegid lennujaama töötajad numbri veel sellestki, et ajutises reisidokumendis oli tema nimeks kirjutatud «Ülle», aga piletil seisis «Ylle».

Olukord tundus lootusetu ja lennukile pääseda võimatu. Suhkruhaigust kontrolli all hoidvad ravimid olid peaaegu otsas ning uusi polnud võimalik kauges riigis muretseda.

Ilma kellegi otsustava abita polnud viljandlannal enam mõtet lennujaama sõita. Siis tuli appi välisministeeriumi ametnik Tiit Kuuskmäe, keda Roosi väga tänab nagu kõiki teisigi abistajaid. Et kindla peale tegutseda, registreeriti pilet 5. juuli lennule. Selle aja jooksul tegi Kuuskmäe endale selgeks, miks ei lasta Roosil Kambodžast lahkuda. Päev enne lendu saadeti viljandlanna e-postkasti Saksa saatkonnas koostatud ranges toonis kiri, mida ta pidi lennujaama töötajatele näitama.

Välisministeerium aitas koju

Välisministeeriumi kaudu sai viljandlanna veel 200 eurot intressita laenu, et koju sõita, ning oli uueks katseks valmis. Kui ta 5. juulil enne koitu end Phnom Penhis lennukile asutas, istus Tiit Kuuskmäe öises Tallinnas, kus kell näitas neli tundi varasemat aega, et olla valmis sekkuma, kui mingi tõrge peaks tekkima. Saksa saatkonna kiri avas siiski kohe kõik uksed.

Esimene lennujaama töötaja, kellele Roosi kirja esitas, võttis ta endale sappa ja viis ruumi, kus tema rõivastele kleebiti spetsiaalne märk ning ümber käe kinnitati lipik, mis tõestas tema eristaatust. Ilma passikontrolli ja tollita juhatati ta otse lennukisse.

Bangkokis ootas juba lennukitrepil neiu, kes tema nimega plakatit käes hoidis. Seejärel andsid töötajad Roosit käest kätte edasi ning kuigi vahepeal tekkis tunniajane seisak, jõudis ta kenasti ka Helsingi lennule.

Tühja akuga mobiiltelefon ja 50 dollarit taskus, astus Ülle Roosi lõpuks Soome pealinnas maale. Kodu oli vaid paarisaja kilomeetri kaugusel, kui tekkis järjekordne tõrge. Lennujaamas passikontrollis esitati taas juba kulunud küsimus: «Miks ei ole lennupiletit Helsingist Tallinna?» Põhjendus, et lennupilet maksab 300 eurot ja juba ostetud laevapilet 19 eurot, ning seletus, et naisel pole lihtsalt raha, ei veennud ametnikku. Jutt sellest, et tegemist on Euroopa Liiduga ning Eesti ja Soome kodanikud on selles liidus võrdsete reisimisvõimalustega, jättis ta samuti külmaks.

«Minge ja oodake seal väravate juures,» suunas passe kontrollinud ametnik Ülle Roosi lihtsalt eemale ning Soome teda ei lubatud. Meeleheitel Roosi istus keset saali maha ja puhkes nutma. Mõne aja pärast tõmbas ta ühe töötaja tähelepanu, kes tuli uurima, kas oleks abi vaja.

Esimese hooga tõrjus Roosi ta eemale. «Siis mõtlesin, et mida ma pirtsutan, ja otsisin ta uuesti üles,» jutustas ta. «Näitasin talle kirja, mille Saksa saatkond oli mulle andnud.»

Abipakkuja luges kirja, vaatas Roosile otsa ja käskis tal oma asjad võtta. Lennujaama tagaruumide kaudu viis töötaja Roosi mööda nii passikontrollist kui tollist ning ühel hetkel seisis ta koos oma pagasiga lennujaama ees. Abistaja andis veel helistamiseks oma telefoni ja juhatas bussile.

Lindaline’i laevaga, millel oli talle broneeritud piletit hoitud juba juuni keskpaigast saadik, pääses ta veel samal päeval üle lahe ning oli Tallinnas. Päev hiljem, 6. juulil jõudis ta koju Viljandisse.

Koos annetuste, sugulaste abi, enda raha ning lõpuks välisministeeriumist võetud laenuga läks kojulend maksma 2500 eurot. Tavaolukorras oleks see nõudnud kõige enam 600 eurot.

Küsimusele, kas ta tahaks veel kunagi Kambodžasse minna, vastas Roosi, et kindlasti. «Minu poeg on seal ja see on turistile väga meeldiv koht, kui vargad ja korruptsioon välja arvata,» leidis ta. Aga kunagi ei taha ta enam sinna lennata Finnairi lennukiga. Pärast paarinädalast uurimist on Roosi veendunud, et põhjused, miks teda lennukile ei lubatud, tulenevad selle lennufirma rangetest nõuetest. «Tõenäoliselt ei lastud mind Phnom Penhis Bangkoki lennule seetõttu, et sealt edasi poleks mind peale võetud,» sõnas ta.

Finnairi esindaja selgitusel ei saa firma Ülle Roosi juhtumit eraldi kommenteerida. Firma selgitas, et kui Eesti kodanikul on kehtiva passi asemel mingi muu reisidokument, on võimalik, et mõne teise Schengeni viisaruumi kuuluva riigi kaudu reisides peab tal olema lennupilet otse Eestisse.

«Seda peab kaaluma iga juhtumi puhul eraldi, sõltuvalt reisidokumendist,» lisati  «Sakalale» saadetud vastuses, milles rõhutati ka asjaolu, et Finnair ei lenda Kambodža ja Bangkoki vahel.

Selgitus

TIIT KUUSKMÄE, välisministeeriumi konsulaarosakonna lauaülem

Ülle Roosi koju tagasi aitamisega tegeles eri hetkedel seitse Eesti diplomaati neljas riigis. Kaudselt kaasatud ja teavitatud isikute ring oli veelgi suurem. Lisaks saime Euroopa Liidu konsulaarabi koostöös toetust Saksa saatkonnalt Kambodža pealinnas Phnom Penhis.

Selliseid juhtumeid, kus Eesti kodanikku ei lasta dokumentide olemasolust hoolimata lennule, tuleb ette üsna harva. Olukorra muutis tavapärasest kriitilisemaks kodaniku tervislik seisund, mistõttu tuli ühelt poolt tegelda tehnilise arusaamatuse lahendamisega ja teisalt jälgida, et Ülle Roosi tervislik seisund ei muutuks eluohtlikuks.

Me ei jätnud kasutamata ühtegi võimalust ja panustasime maksimaalselt.