POOLTEISE KUU eest korraldatud üle-eestilised mõttetalgud on saavutanud oma eesmärgi, kui inimesed ei rahuldu pelgalt nendel osalemisega, vaid hoiavad tähelepanu all, kas nende väljapakutud ideedest ka midagi sünnib. Nende asi on oma ideid igal võimalikul juhul meelde tuletada.
Seepärast on mul hea meel, et noil talgutel leidis kõlapinda mõte anda lapsevanematele oma laste esindajana valimistel lisahääled. Et olen seda ideed, mida juba 2002. aastal toetas ka Helir-Valdor Seeder, ise tutvustanud nii televisioonis, trükiajakirjanduses kui oma koduleheküljel, olen vastutav selle kasuks rääkivate argumentide eest.
Kõige loomulikum on ühiskondlike otsuste tegemisel lastega perede mõju suurendada laste endi kaudu. Seepärast panengi ette anda igale lapsele valimistel hääl.
Loomulikult esindaksid alaealisi valimiskasti juures nende vanemad — paarikuune ju ise jaoskonda ei kõnni —, ent mõista tuleks neid hääli ikkagi laste häältena.
MIKS ON EESTIL seda ainulaadset lahendust tarvis?
Niisugune samm kehtestaks lõpuks täieliku ühetaolisuse põhimõtte: kodanik—hääl. Selle idee rakendumise korral muutuks valijaskond proportsionaalseks kodanikkonnaga.
See on loomulik, kui jätta kõrvale ajaloos kujunenud eelarvamused. Seni on tsiviliseeritud ühiskond ületanud traditsioonist tulenevaid eelarvamusi samm-sammult.
Polnud ju sugugi ammu aeg, kui hääleõiguslikuks peeti vaid neid inimesi (enamasti üksnes mehi), kel oli hinge taga piisav kogus varandust. Seejärel laienes hääleõigus kõigile täisealistele meestele ja alles tükk aega hiljem kõigile täisealistele naistele. Nüüd oleme jõudnud sinnamaale, et peaksime kaaluma ka lastele hääleõiguse andmist.
NAGU JUBA eespool mainisin, olen veendunud, et lastega peredele tuleb anda poliitiliste otsuste kujundamisel senisest suurem osa. Praegu saab vanapaar valimistel osaleda sajaprotsendiliselt, noorest kolme lapsega perest on aga võimalik seda teha vaid kahel inimesel. See ei pea tingimata nii olema.
Säärane valimissüsteemi uuendamine sobib just arvuliselt väiksele rahvale. Temale on see lausa eluline vajadus ja lasterikka tuleviku eeldus.
Mitte et see otseselt ja automaatselt suurendaks laste arvu, aga kindlasti aitab see ühiskonda laste vastu hoolivamaks muuta.
Rahvas võib ennast toekana tunda ainult siis, kui tema saatust kujundavad need, kes mõtlevad tulevikule. Kõige enam põhjust ettepoole vaadata on lapsevanematel.
Järelikult ainult siis, kui suurendame ühiskondlike otsuste kujundamisel lastega perede osa, võime tagada, et ka edaspidi peetakse silmas laste kasvutingimusi: hariduskorralduse taset ning võõrtööjõu juurdevoolu ja liigse laenukoormusega kaasnevaid ohte.
KUI ME EI anna valimisõigust kõigile inimestele, jõuab ühiskond üha vananedes olukorda, et enamik valijaid on eakad. Lõpuks võib Eesti ühiskonda iseloomustada omamoodi gerontokraatia sünd.
Ei meie ega teisedki rahvad siin vananevas Euroopas pruugi niimoodi kauaks enam arenguhoogu säilitada. Kaduma võib minna tunnetus, et täna tehtud otsused mõjutavad ilmtingimata järgmisi põlvkondi.
See ei olegi nii uskumatu, kui kujutada ette, et praeguse süsteemi jätkudes on paarikümne aasta pärast enamik siinseid valijaid vanemad kui 50 aastat. See omakorda võib kaasa tuua poliitiliste strateegiate lühiajalisuse, võib tähendada näiteks eelarveliste otsuste tegemist tulevaste põlvkondade arvelt. Pikemalt analüüsimatagi on selge, et niisugused tendentsid ei saa heaga lõppeda.
Oleme demograafilise kuristiku serval, kus tavaliste vahenditega midagi ei saavuta. Uuenduse tegemisega kasutame lihtsalt ära ühiskonna sisemised ressursid, ilma et hakkaksime kedagi diskrimineerima.
Need ligi 300 000 lisahäält mõjutavad tunduvalt valimistulemusi ja sellest tulenevalt kahtlemata poliitikute käitumist — on ju alaealiste laste vanemad selgemalt välja kujunenud eelistustega valijate hulk. Neid ei osta ära kord aastas pangakontole kantava piskuga, olgu see siis 500 või 700 krooni. Neile lähevad korda just ühiskonna pikemad arengusuunad.
Lastele hääleõiguse andmine tähendaks küll vajadust muuta üht põhiseaduse sätet, kuid seda tehtaks ikkagi eesmärgiga järgida sellesama põhiseaduse mõtet — vähemalt seni, kuni me tõepoolest peame oma riigi peamiseks sihiks tagada eesti rahva ja kultuuri kestmine üle aegade.
Asja juures on tähtis ka pedagoogiline moment. Lapse eest valima minnes on emal või isal põhjust mõelda, kuidas hääletaks nende laps. Teismelistega oleks ilus seda isegi tõsiselt arutada. Mis võiks olla demokraatia koolina lastele veel õpetlikum?
Eesti vajabki uut suurt ideed, mis mõjutab märkimisväärselt meie ühiskonna arengut tulevikus ja on kogu vananevale Euroopale eeskujuks.
PANIN TÄHELE, et 1. mai mõttetalgutel arutati innukalt ja konstruktiivselt ka haridusküsimusi.
Tihti on tunne, et laste arvu vähenemisest ja õpilastele võrdsete võimaluste pakkumise vajadusest tingitud koolivõrgu ümberkorraldamisele lähenetakse liiga erakonnapoliitiliselt ja hüsteeriliselt, aga mõttetalgulised olid sellisest vaimuvaesusest vabad. Ei kirutud valitsust, vaid arutati, mida teha, et lapsed koolis ja nimelt kohalikus koolis käiksid. Just see ongi kõige olulisem!
Kogukondade põhiküsimus oli: kuidas muuta oma kool paremaks ja ümbruskonna perekondadele atraktiivsemaks, nii et see alles jääks? Kui lastel on koolis hea olla, jäävad pered oma koolile truuks ja kadu pole karta.
SELLEKS ET võiksime tagada asjalike, tulevikku suunatud ideede domineerimise ka edaspidi, ongi vaja muuta valimiskorda.