Hiljuti korraldas Venemaa sõltumatu avaliku arvamuse uurimise asutus Levada keskus küsitluse, mille tulemuste järgi on venemaalaste silmis kõige ebasõbralikumad riigid Gruusia, USA ja Ukraina. Neile järgnevad riburada mööda kolm Balti riiki ja Poola, edestades esikümne lõppu jäävat Afganistani, Iraaki ja Iraani.
Jättes kõrvale küsimuse, miks üldse selliseid küsitlusi korraldatakse, tuleb mainida, et tulemus kirjeldab ilmekalt poliitilist strateegiat, millest Kreml on viimastel aastatel kindlalt kinni hoidnud. Loogika on lihtne: mida vaenulikumana suudetakse näidata «lähivälismaad», seda suuremaid järeleandmisi on Venemaa elanikud valmis oma juhtidele tegema.
Alaline hirmutunne sunnib inimesi ka kõige raskemates olukordades võimule truuks jääma ning riigi juhtimises tehtavaid vigu alla neelama.
Olgem ausad: sama laadi taktikat on oma valimiskampaanias vahelduva eduga kasutanud ka mitu Eesti erakonda. Meenutagem: ikka ja jälle on leidunud keegi, kes niinimetatud Vene kaardi lauale lööb. Äsjastel Euroopa Parlamendi valimistel astus sellele banaanikoorele Reformierakond, kes jälle ei suutnud jätta näitamast Keskerakonda Vladimir Putini kohaliku käepikendusena.
Ent tulgem venelaste arvamuse juurde tagasi. On märkimisväärne, et kõige sõbralikumaks peetavate riikide nimistu eesotsas troonib Valgevene ja Kasahstani kõrval Hiina — riik, kes ehk ainsana võiks Venemaale mingit majanduslikku, demograafilist ja miks mitte ka sõjalist ohtu kujutada. Ent nagu näha, pole kainel analüüsil masside hinnangu kujunemises erilist kohta.
Mida sellest järeldada? Nähtavasti seda, et internetil põhinev infoajastu pakub inimestele enamikus maailma riikides vaba juurdepääsu mitmekülgsele teabele, kuid see ei tähenda, et valitsejate propagandameistreid vähem kuulataks.
Tahame või mitte, aga võitjad kipuvad olema ikka need, kes suudavad ühiskonna mõttelaiskuse enda kasuks pöörata.