Karuputke tõrjeala laieneb iga aastaga

Kes arvab teadvat karuputke seni märkamata jäänud kasvukohta, andku sellest teada keskkonnaametile. Foto: Elmo Riig / Sakala

Sosnovski karuputke ja hiid-karuputke kui ohtlike võõrliikide vastu on Eesti riik sõdinud 2005. aastast ning võitlustanner on laienenud iga aastaga.

Keskkonnaameti looduskaitseosakonna karuputketõrje projektijuht Madli Linder ütles, et tänavu hävitatakse seda taime kogu Eestis 1945 hektaril ehk üle kaheksa korra rohkem kui riikliku tõrje esimesel aastal. See on ühtlasi tõrjeajaloo suurim aastane pindala.

Nagu ta selgitas, levib karuputk tõrjest hoolimata, aga teisalt nähakse rohkem vaeva, leidmaks taime uusi levialasid.

«2005. aastal oli karuputke võõrliikide kaardistamine alles alanud ja tervikpilti kogu Eesti kohta polnud,» kõneles Linder. «Praeguseks on ülevaade enam-vähem olemas, aga teateid uutest kolooniatest tuleb iga päev ja seega täienevad ka meie teadmised.»

Teadaolevaid kolooniaid hakatakse järjest tõrjuma ning neis piirkondades karuputke tihedus aasta-aastalt väheneb. Paljud kolooniad võib Linderi hinnangul arvata ka hävinuks. Need on piirkonnad, kus karuputketaimi ei ole leitud mitu aastat järjest.

«Teisalt levib karuputk edasi kohtadest, kus pole veel tõrjet tehtud,» nentis ta. «Eriti soodsad tingimused selle kaugleviks on näiteks jõekallastel, raudtee- ja maanteeservades ning pinnase teisaldamise kohtades.»

Tõrje hind

Käesoleva ja järgmise aasta peale kokku on karuputke tõrjumise hind 928 000 eurot. Kogu summa tasub Euroopa regionaalarengu fond meetmest, mis kannab taime massilise surmamisega vastakat pealkirja «Looduse mitmekesisuse säilitamine».

Viljandimaal on Linderi andmeil tänavu plaanis Sosnovski karuputke ja hiid-karuputke tõrjuda 287 hektaril. Seda on paarikümne hektari võrra mullusest enam.

Kui eelmisel aastal oli Viljandimaa selle taime levikult kolmandal kohal, siis nüüd on ta tõusnud Harjumaa järel teiseks. Kõige rohkem karuputke kasvab Karksi, Viiratsi, Abja ja Tarvastu vallas.

Tõrjetöö algas kogu Eestis mais ja lõpeb üldjuhul juuli viimastel päevadel.

«Päris karuputkevabaks ei saa Eesti ilmselt kunagi, aga pideva valve ning tõrje abiga on karuputke võõrliikide levik võimalik kindlasti kontrolli alla saada,» märkis Linder.

Mitu liiki

Sosnovski karuputk ja hiid-karuputk sarnanevad omavahel nii välimuselt kui muudelt omadustelt, samuti on mõlemad liigid siinsele loodusele ja inimtervisele ühtviisi ohtlikud.

«Eesti pärismaistest liikidest kuulub samasse karuputke perekonda siberi karuputk, mis inimese tervisele ohtlik ei ole,» lausus Linder. «Selle lehed on Sosnovski karuputke omadega üsna sarnased, kuid siberi karuputk on siiski tunduvalt väiksem taim, samuti on tema õied rohekaskollased, mitte valged.»

Ta märkis, et ohtlikult mürgiseid liike leidub Eestis ka teiste putkede seas.

«Näiteks on surmavalt mürgised täpiline surmaputk ja harilik mürkputk,» lisas Linder. «Aga need on ohtlikud vaid siis, kui inimene neid sööb või kui taimeosad suhu satuvad. Lehtede poolest on need karuputke võõrliikidest hästi eristatavad.»

OHT

Sosnovski karuputkes ja hiid-karuputkes leidub aineid, mis kahjustavad ja ärritavad nahka.

• Taime puudutamise järel ilmnevad tüüpilised põletikunähud: kipitus, sügelus, õhetus, punetus, valu, nahaturse ja villid. Kahjustused võivad ulatuda teise astme põletuseni.

• Päikesepaistelise ilmaga on kahjustused tugevamad, sest toksilised ained mõjuvad nahapigmentidele. Kaasneb ülitundlikkus päikesekiirguse suhtes.

• Kui karuputke mahl on sattunud nahale, tuleb see kiiresti vee ja seebiga maha pesta, kaitsta kahjustatud nahka päikesekiirguse eest ning pöörduda edasiseks raviks arsti poole.

• Karuputke tõrjet tehes tuleb kanda spetsiaalset kaitserõivastust ja -vahendeid, sest toksiinid tungivad ka läbi tavalise kanga.

Allikas: Vikipeedia