Põrsas tuli varjupaiga ukse taha magama

Seiklustest kurnatud maailmarändur magas õndsat und otse kodutute loomade varjupaiga trepi kõrval. Foto: Üllar Priks / Sakala

Pühapäeval avanes Viljandi loomade varjupaigas ainulaadne vaatepilt: kontori ukse taga magas segamatut und seapõrsas.

Esimesena olid väikest siga märganud varjupaiga naabruses asuva turvakodu elanikud, abielupaar Marika ja Arnold Ploom. Nemad avastasid põrsa abitult sügavasse mudasse kinnijäänuna.

Kui Marika Ploom oli ta välja aidanud, jooksis õnnelik kärsaline mõnda aega mööda õue ringi. «Üritas teine mul jalgratta kummi kah ära närida,» muheles Arnold Ploom. «Aga ega ta sedasi ula peale või jääda, mets on ligi ja rebaseid palju liikvel.»

Arvates, et põrsas väga kaugelt pagenud olla ei saa, otsisid varjupaiga töötajad parajalt suure veopuuri ja otsustasid ta sinna sisse meelitada, et ümbruskonnast seakasvatajaid otsima minna. Looma puuri saada polnud kerge. Kui muidu magas siga vahepeal jalgu siputades ja saba liputades sügavat und, siis inimkäte puudutuse peale ta ärkas, pistis röökima ja üritas pageda.

Siga saadi ühise jõuga siiski puuri ning kileda ruigamise saatel sõitis varjupaiga kaubik ümbruskonna taludest põrsa omanikku otsima. Üsna kiirelt selgus, et plehku pannud põrsas kuulus kohalikule mahetalunikule Indrek Risole, kelle seaaedik on varjupaiga vahetus läheduses, teispool mullavalle põõsastikus. Nii jõudiski uitaja oma õdede ja vendade juurde ilma suurema mureta tagasi.

Küsimusele, kuidas loom aedikust välja võis pääseda, vastas Indrek Riso, et elektrikarjus ei tööta veel päris korralikult.

«Praegu on sel generaatori pealt töötav aku, aga maa on nii kuiv, et liivasel kohal ei saa põrsad laksu. Küna juures, kus on märjem, sealt saavad,» seletas talumees.

Ta rääkis, et plaanis on tuua teiselt poolt teed statsionaarse elektrikarjuse traat, aga see tuleb vedada läbi truupide ning tarvis on ka võsa maha võtta. «Et sellega on kõvasti tegemist, siis nii ta praegu jäänud on,» nentis Riso, kuid lubas esimesel võimalusel töö ikka ette võtta.

Kogenud talumehena teab Riso, et sead ei lähe kodust kuigi kaugele. «Nad uitavad siinsamas ligidal. Neil on nii hea haistmine, et tulevad iseenda jälgi mööda tagasi,» rääkis ta.

Viljandi loomade varjupaiga juhi Siiri Mängli kinnitust mööda pole ükski põllumajandusloom end sinna varem elanikuks pakkumas käinud, küll aga on tulnud paar koera. «Üks oli siitsamast ligidalt majapidamisest pärit. Teine sai varjupaigast uude koju ja iga kord, kui lahti pääses, tuli ise siia tagasi,» meenutas Mängli.

Tema hinnangul oli pühapäevase juhtumi juures kõige tähtsam see, et põrsas kiiresti tagasi omade juurde sai. «Kui keegi poleks märganud, oleks ta võinud ju sinna mudasse jäädagi. Nii et lõpp hea, kõik hea.»