Musta turu suitsud

Suitsud Foto: Elmo Riig / Sakala

Astume kolmapäeva ennelõunal fotograafiga kontori ja konditsioneeri jahedast embusest suvelõõma. Seame sihi turule — kohta, kus pillimees mängib kurbi viisikesi ja asub Viljandimaa kaubitsejate Meka.

See on ka paik, kust teadjameeste sõnul võib kõige lihtsamini hankida salasigarette. Eks köida ju paljusid magus ahvatlus riiki petta ja leida oma hävitavale sõltuvusele kosutust võimalikult odavalt.

Käime pangaautomaadi juurest läbi — Siimulegi selge, et salasuitsu eest kaardiga maksta ei saa. Siis läheme lahku: Elmo Riig jääb minust mõned meetrid maha. Lepime kokku, et hoiame teineteisel pilku peal.

Turg on keerukas rägastik

Märkan turuplatsile jõudes kohe esimesi hingelisi, kes võiksid keelatud viljadest midagi teada.

«Tervist, külamehed! Kuulge, rääkige sellist asja...» alustan julgelt, et nende tähelepanu võita. Selgub, et mõni neist suudabki mind fookusesse saada.

Jätkan vaiksemalt: «Ega te ei tea, kust saaks mõistliku hinnaga suitsu osta?»

On näha, et seltskond on võrdlemisi noorest pärijast segaduses.

«Mis asja?» küsib üks. «Sealt turult saab,» teatab teine.

«Kust täpsemalt?» üritan aru saada, millise leti taga või missuguses putkas salasigarettidega hangeldatakse.

«Vasakul pool. Viimane,» juhatatakse mulle suund kätte.

Turul on ettearvatult palju sagimist ja esimesel ringil ei suuda minu pilk tabada ühtegi potentsiaalset illegaalse kauba pakkujat. Astun ühe kioski moodi putka juurde ning esitan oma küsimuse müüjale.

«Seal taga võib olla, aga ega nad nädala sees käi,» ütleb too ning näitab näpuga turu Valuoja-poolsele osale.

Seal kuulen juba teadjamate käest, et seda äri praegu ei aetagi. «Maksuamet on neil kohe p...st kinni, kui nad siia peaksid tulema,» kõneleb mees varmalt ja tema häälest kostab kerge kahetsuse noot.

«Aga kingsepa juurest peaks saama,» teatab üks turuline viimaks, olles silmanähtavalt õnnelik selle üle, et mind aidata sai. Öelge veel, et eesti inimene on kinnine ja kaaskonna suhtes vaenulik. Vale puha!

Kõik teed viivad kingsepa juurde

Sammun taas nende meeste juurde, kes mulle esimesena soovitusi jagasid, ning palun selgitust. Nemad hakkavad ennast kohe õigustama. Üks aga teatab: «No siis saab kingsepa käest.»

«Ei tema võõrale anna,» on teine veendunud.

«Kuule,» pöördub siis kolmas seltskonna liige minu poole ja lisab veel midagi, millest pole tema pehme keele tõttu võimalik aru saada. Kõrvalpingilt tõuseb aga heledasse riietunud mees ning uurib, mis mul tarvis. Kordan taas oma küsimust.

«Kella kahest peaks jõudma,» pakub mees, kui mõistab, mida temalt oodatakse.

Luban selleks ajaks tagasi olla ning asun teele kurikuulsa kingsepa juurde. Selja taga kuulen kedagi valjult pärimas: «Kas see oli ment või?»

Võtan telefoni teel ühendust vahepeal silmist kadunud fotograafiga, kes on usinasti pilte klõpsinud. Lepime nagu spioonid kokku uue tegevuspaiga ja hoiame endiselt mõistlikku distantsi.

Kaalu tänaval silikaatmaja turupoolses nurgas tegutsevad nii Janu Tuba kui ka jalatsiparandus. Viimati nimetatu uksel seisab suurt kasvu tõsine mees. Tal on jalas heledad laigulised püksid ja seljas valge T-särk, milles on arvukalt tillukesi auke.

Astun ligi ja kiikan väiksesse ruumi. Et see on inimestest tulvil, tõmbun tagasi ja jään oma korda ootama. Kuni uksel seisja küsib, mis mul tarvis on.

«Tahaks odavalt suitsu osta,» lausun otsekoheselt.

«Ei saa,» kõlab resoluutne vastus.

Ma ei hakka seletust paluma ja lahkun leplikult.

Kui hiljem kingsepa juurde tagasi lähen ja end ajakirjanikuna esitlen, on valge särgiga mehe asendanud märksa sõbralikum lillas särgis mees, kes tunnistab, et on omanik, kuid ei soovi oma nime öelda.

«Kunagi müüdi siin suitsu ja eks ikka üritata osta,» lausub ta ning lisab: «Kirjutage parem, et siin tehakse häid kingi, ja ongi kõik. Kui salasuitsu otsite, peaksite turule minema.»

Nurka lasknud kassi tunne

Sinna lähme uuesti veidi pärast kahte. Teadjameeste toolid on tühjad ning lettide taga pakitakse kraami kokku. Tasapisi ja kurvalt, viimase hetkeni oodates, et tuleks veel veidigi kassat.

Ärimeest pole aga kusagil ning juba loobunud, pöördun tagasi toimetusse. Siis aga nagu välk selgest taevast ilmub parkimisplatsil autode vahel minu vaatevälja  salasuitse lubanu. Nüüd kannab mees pungil seljakotti ja teda saadab kolm kaaluta olekus tegelast. Märkan, et ta eemaldub teistest ja kaob nagu filmis saginasse. Ülejäänud hakkavad ühe müüjaga juttu puhuma.

Kusagil turulettide juures leian mind huvitava mehe üles.

«Me enne rääkisime,» tuletan ennast meelde.

«Suitsu, jah?» küsib mees justkui igaks juhuks — tema nägu ei ilmuta mingisugust meelemuutust ja kaugeltki mitte üllatust.

«Jah,» vastan ärevalt.

«Kaks pakki on kolm eurot,» saan teada hinna ning sõnan: «See sobib.»

Olgu võrdluseks toodud, et R-kioskis maksis kõige odavam sigaretipakk 2.50.

Mees pistab mulle kätte kurjakuulutava venekeelse sõnumiga mõrvarlikud Bayron White'i pakid ja võtab mündid oma mustade küünealustega näppude vahele. Mu tänu jääb õhku rippuma, kui ta sõnatult minema jalutab ja kolm kaaslast talle turuväravast järele vantsivad.

Pärast pisut rohkem kui kolm tundi kestnud otsinguid olen oma elu esimeste salasuitsupakkide omanik. Tunnet, mis mind valdab, on raske sõnadesse panna. Oskan end võrrelda vaid nurka lasknud kassiga. Häbi silmis, ilmutan vargsi huvi ümbruse vastu ja püüan südmuspaigalt minema saada.

Lõpetuseks pean tõdema, et otsingute jooksul ei järgnenud minu küsimustele ühtegi noomivat ega halvakspanevat märkust. Pigem oldi ikka abivalmis. Mõni üksik üritas minust kiiresti eemalduda.

Kui üleeile taas suitsumüüjat otsima läksin, et esitada talle mõni küsimus ajakirjanikuna, polnud teda enam võimalik leida. Aga ega üks õige ärimees istugi paigal: kes see enne kuulnud on, et raha sülle jookseb.

Mõni aeg hiljem Posti tänaval jalutades silman majanurka visatud tuttavat slaavi tähede ja võõramaiste maksumärkidega sigaretipakki. Kiikan vaistlikult üle õla.

ARVAMUS

HARRY ANDRESSON,
Viljandi prefektuuri piirkonnavanem

Salasuitsude probleem on suurem piiriäärsetel aladel, kuid turgu on ka siin. Seda äri ei ole võimalik välja juurida, aga üritatud on ikka. Kui midagi märkame, siis ka reageerime sellele. Raskusi on pigem ressurssidega. Inimene on tähtsam kui Vene maksumärkidega suitsud.

Suuremad salasigarettide kogused on kätte saadud koostöös maksu- ja tolliametiga.

Võin öelda, et minu kogemus näitab salasuitsude vähenemist.