Andres Arrak: Hullemad kui aids ja tuumasõda kokku

Andres Arrak Foto: Erakogu

EESTIS ON teravalt päevakorrale tõusnud sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkus. Mitte et see süsteem ülearu helde oleks, aga ka nende väikeste pensionide ja sotsiaaltoetuste ning eelarve tasakaalu säilimine pikemas perspektiivis on tugeva kahtluse all.

Samal ajal juhtis Aivar Reinap 28. mai «Postimehes» õigustatult tähelepanu asjaolule, et ükski pensionäride huve kahjustav seaduseelnõu ei lähe enam läbi ühegi arenenud riigi parlamendis. Põhjus on lihtne: pensionärid moodustavad valijate kriitilise ja aktiivse massi.

SELGE ON, et lasteta ei ole tulevikku. Iga liik, mis ei paljune, on määratud hukule. See, et Aasias, Araabias ja Aafrikas sünnib lapsi kohati ülearu palju, on omaette probleem, sest maailma rahvastik kasvab liiga kiiresti. Ent vähe sünnitavad peaaegu kõik need, kes on juba liiga rikkad või kel on rikkaks saamisega kiire. Viimati nimetatute hulka kuulume ka meie.

Valdav enamik Euroopa rikkaid ja rikkaks püüdlevaid riike on otsustanud lapsed tarbimise vastu vahetada. Häda on paraku selles, et sotsiaalsed heaolusüsteemid ehitati Euroopas üles perioodil, mil lapsi veel sündis.

Töötegijate ja ülalpeetavate (sealhulgas pensionäride) suhe on juba praegu katastroofiline.

VÄGA VÄHESTE eranditega kahaneb ja vananeb arenenud riikide elanikkond. Kahaneb esialgu suhteliselt, võrreldes arengumaadega, aga üha kiirenevas tempos ka absoluutselt. 20 aastaga on Ungari juba kaotanud 4,5 protsenti ja Tšehhi 1,5 protsenti elanikkonnast. Itaalias elab 50 aasta pärast 22 protsenti vähem inimesi. Vananemist põhjustavad kahanenud sündimus ja tõusnud keskmine eluiga.

Prognoosid aastani 2050 on praegustele rikastele riikidele masendavad. Demograafilised tendentsid on hullemad kui aids ja tuumasõda kokku. Nende vastu ei aita kondoom ega pommivarjend. Muutuvad maailma majanduse ja geopoliitika jõujooned. Heaoluühiskonnad, mis on saanud end nautida vaevalt pool sajandit, söövad nüüd ennast fataalse paratamatusega.

Küsimus ei ole selles, kas Eestis elab 50 aasta pärast 700 000 või 800 000 inimest. Islandil, maailma jõukuselt seitsmendas riigis, elab veidi vähem kui 300 000 inimest ja asustustihedus on veelgi väiksem. Muret valmistavad elanikkonna vananemine ning töötajate ja ülalpeetavate vahekorra halvenemine.

Milline oleks väljapääs? Euroopa reformide keskuse avaldatud raporti järgi tuleks teha kolme asja.

Esiteks panna rohkem inimesi rohkem tööd tegema. Kui tööjõus osalemise määr ei muutu, kahaneb töö pakkumine 50 aastaga näiteks Jaapanis 35, Itaalias 30 ja Saksamaal 17 protsenti. Lahenduseks on suurema hulga inimeste kaasamine tööjõu hulka, tööaja pikendamine, puhkuste lühendamine ja pensioniea tõstmine.

Teiseks tuleb lubada suuremat immigratsiooni. Kui näiteks Saksamaa tahab poole sajandi pärast säilitada praegust pensionäride ja töötajate suhet, peavad 80 protsenti tema tööjõust ja 36 protsenti elanikkonnast olema immigrandid. Immigratsiooniga kaasnev sotsiaal­ne kulu pole saadud majanduslikku tulu seni üles kaalunud.

Kolmandaks on tarvis rohkem lapsi sünnitada. Et elanikke taastoota, peab sündimuse määr olema 2,1. Praegu on see arenenud maades keskmiselt 1,6. Samal ajal on Itaalias tööjõus hõivatud naiste osa arenenud riikide madalamaid, vaid 55 protsenti.

Agne Narusk lubab küll kohe rohkem sünnitama hakata, kui tal rohkem vaba aega jääb, aga ta võiks küsida itaalia naistelt, millega nood oma rohket vaba aega sisustavad. Ma kardan, et mitte tööjõu taastootmisega.

SELGE ON see, et iga sündimata laps on perekonna tasandil suur majanduslik kokkuhoid. Tänapäeva arenenud ja rikka ühiskonna ratsionaalselt mõtlev inimene valib tarbimise. Ratsionaalsus on küll väga individuaalne, kahjuks aga mitte kollektiivse käitumise kategooria.