Mart Laar: Roosadest prillidest pole tolku

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar Foto: Raigo Pajula

VAADATES VIIMASTE nädalate poliitilisi heitlusi, ühe valitsuskoalitsiooni lagunemist ja teise moodustamise läbikukkumist, on loogiline küsida: mille üle need poliitikud seal Toompeal vaidlevad?

Tegelikult on lugu lihtne. Mõni hea aasta tagasi, kui majanduse kasv ületas kümne protsendi piiri, tõusid Eestil jalad maast lahti. Uskudes, et säärane hea aeg kestab igavesti, alandati ühe käega makse ning teisega laoti riigivankrile kõikvõimalike kohustuste näol peale koorem, mida see normaalsetes oludes kanda ei jõua.

Nõnda juhtuski, et niipea kui Eesti majandus maailma majanduses alanud kriisi

tagajärjel jahtuma hakkas, sõitis vanker mürinaga kraavi.

Vahest poleks seda juhtunud, kui poliitikuid poleks kriisi märkide ilmnedes vallanud usk, et küll see meist mööda läheb. Optimism on küll kena, kuid võib anda väga kurbi tagajärgi. Tean seda omast käest, sest ega ma ise ja mu erakondki sellest vaba olnud.

NII POLE MÕTET kellelegi näpuga näidata või süüdlasi otsida. Küll aga tuleks roosad prillid eest võtta ja reaalsusele otsa vaadata. Kui me seda teha ei julge, on lood hullud.

Kahjuks pole olukorra tõsidusest ikka veel aru saadud. Rahvas teab hästi, et ei ole võimalik kulutada seda, mida pole teenitud. Riik üritab oma kulusid aga vaid väga ettevaatlikult kokku tõmmata, andmata endale aru, et kui tulud kokku kuivavad, tuleb möödapääsmatult ka kulusid vähendada.

Ühed küsivad, miks me peame üldse kulusid kärpima ja töötutelt nende hüvitisi käest kiskuma — parem tõstame maksud taevasse. Unustatakse ära, et sel moel laseme majanduse päris põhja ja lööme tööpuuduse lakke.

Teistele on maksude tõstmine tabuteema. Nende arvates tuleb kokkuhoid saavutada kulude kärpimisega. Kui pärida, mis kulusid nad silmas peavad, selgub, et ühest kohast ikka ei saa ja teisest on päris võimatu.

Kolmandad tegelased nõuavad: laske meid ka riigitüüri juurde, kui me seal oleme, küll me siis ütleme, kust me teil kokku tõmmata lubame. Kui lausud, et kuulge, mehed, nii ikka ei lähe, teatatakse, et oled paha inimene ja intrigant.

SEEGA ON AINUS võimalus kriisist välja tulla otsida nende teede vahel tasakaalu, kärpides kulusid ning tõstes vähesel ja ühtlasel määral makse.

Tean, et niisugune soovitus on eriti ebapopulaarne — sõimata saab mõlemalt poolt. Populaarsuse peale pole aga praegu aega mõtelda. Selleks et Eestil aasta lõpuks näpud põhjas poleks, tuleb poole aasta jooksul kokku tõmmata üle kuue miljardi krooni.

Kergeid ja meeldivaid lahendusi pole enam jäänud. Teha tuleb raskeid ja vastikuid otsuseid. 1992. ja 1999. aastal saime sellega hakkama.