Juhtkiri: Parteide kaotus

Valimised. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tehes kokkuvõtteid äsjaste Euroopa Parlamendi valimiste tulemustest, tuleb esmalt mainida, et kohad jagunesid täpselt nii, nagu viimastel nädalatel oli ennustatud. Samas ei saa öelda, et üllatushetki poleks olnud.

Kui võitjatest ja kaotajatest kõnelda, torkab ennekõike silma üksikkandidaat Indrek Tarandi ootamatult suur edu. Varem peeti väljaspool parteisid kandideerivate inimeste väljavaateid valituks osutuda utoopilisteks, kuid Tarand tõestas, et teatud tingimuste korral on ühel inimesel võimalik mandaat kätte saada ning kõik erakonnad elegantse võttega pikali panna.

Valimiskampaanias õhutas Keskerakonna liider Edgar Savisaar inimesi europarlamendi valimiste kaudu väljendama umbusaldust riiki juhtivate parem­erakondade suhtes. Kokkuvõttes said aga ühtviisi valusa obaduse nad kõik, sealhulgas keskpartei ise. Need olid vaieldamatult protestivalimised, millel

Eesti inimesed andsid üheselt mõista: erakonnad on rahva otsustusõigust pärssides liiale läinud.

Niisiis vajab Eesti tõepoolest vahetust, nagu Edgar Savisaar oma kamraadide toel linnatänavaile kleebitud plakatitel teatas. Ent vahetada ei tule mitte erakonda, vaid suhtumist. Ja seda saavad teha üksnes poliitikud ise.

Kõigil erakondadel oleks tarvis aru saada, et alaline jutt rahva ja võimu vahelise lõhe tasandamisest kõlab labase ülbitsemisena, kui tegelikkuses astutakse sellele risti vastupidiseid samme.

Esimene samm, millega poliitikud peaksid asuma oma usaldusväärsust taastama, on otsus tuua järgmisteks europarlamendi valimisteks tagasi avatud nimekirjad. Aeg on mõista, et seniste mustvalgete skeemide järgi kampaaniaid korraldades pole võimalik häid tulemusi saavutada. Tuleb rohkem rõhku panna sisulistele ja asjasse puutuvatele aruteludele ning kulutada vähem energiat vastastikusele ärapanemisele.

Tulgem maa peale tagasi! Ilma naljata.