Vikat oli lapsepõlves Aimar Arro jaoks tavaline mänguasi: suveks lauta jäänud seitsmele-kaheksale loomale tuli kolm korda päevas hein ette niita ja lapsele oli see paras tükk tööd. «Aga parem ikka kui peedivagusid rohida,» leiab ta tagantjärele.
Peedivagudest pääsemine tõi «Soomaa vikatimehe» tiitli
7. juuli 2013, 18:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toonane treening kulus Arrole marjaks ära laupäeval Tipu külas Kaabaka talu maadel peetud «Soomaa vikatimehe» võistlusel võidu saavutamiseks. Nagu kohtunik Sulev Viies tõdes, olid Arro vikatikaared ühtlased, töö rahulik ja selja taha jäänud maa puhas. Just nii, nagu ühel õigel niitjal olema peab.
Edu ei tulnud talle siiski kohe esimesel korral. Arro oli võistlemas ka kolmel varasemal aastal, kuid siis esikohale tulla ei õnnestunud.
«Enne seda, kui hakkasin «Soomaa vikatimehel» käima, ei olnud ma kuus aastat vikatit kättegi võtnud,» lausus ta.
Tänavu on Puiatus elav ja tisleriametit pidav mees aeg-ajalt küll põõsaste vahelt niitnud ja kontrollis enne võistlust väikese proovitööga vikati korrasolekut, kuid sellega ettevalmistused ka piirdusid.
Soomaa sõprade seltsi ellu kutsutud võistlust «Soomaa vikatimees» peeti tänavu kuuendat korda.
«Suvel on Soomaal teatavasti palju parme, keda tuleb vehkides minema peletada,» põhjendas korraldaja Tõnis Korts võistuniitmisi. «Me siis mõtlesime, et mis me niisama vehime, võtame vikatid ka kätte.»
Teise, tõsisema versiooni järgi soovivad Soomaa sõbrad sellega säilitada aastasadu eestlaste elus tähtsat osa mänginud oskust ja propageerida luhahooldust Soomaal. Tänavu oli võitlejaid seitse, parimaks naiseks osutus Maarja Mitt.
Pärast võistuniitmise lõppu esitleti Tipu külamajas Imre Annuse filmi «Vikati elukaar», mille oli tellinud Soomaa sõprade selts.