Jaak Allik: Ansip pole täielikult võimuhull

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaak Allik

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kogenud poliitik, praegu riigikogus opositsioonilisi sotsiaaldemokraate esindav Jaak Allik märgib, et äsja peaministri ametis 3000 päeva täis saanud Andrus Ansipi põhiline viga on see, et ta on hakanud kodupartei huve riigi omadele eelistama.

Andrus Ansip

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Jaak Allik, olite omal ajal üks nendest poliitikutest, kes käisid Andrus Ansipit veenmas Tartust pealinna valitsusse tulema. Kui hõlbus see oli? Millisena toonased jutud teile meenuvad?

Jah, mul oli 2004. ja 2005. aastal võimalik üsna kitsas ringis veenduda, et Andrus Ansipi eluplaani ei kuulunud peaministriks saamine, isegi majandusministriks saamine mitte. Ta oli rahul Tartu linnapea kohaga ja ma arvan, et isegi sinna jõudmine oli arvestades varasemat elukäiku talle mõnevõrra üllatus.

Kuid Siim Kallas oli lahkunud Euroopasse ning aastatel 2003—2005 koalitsioonis olnud Reformierakonnal ja Rahvaliidul oli selge, et Res Publica ja Juhan Partsi juhtimisel neli aastat jätkata on mõeldamatu. Ansip oli reformikatest kahtlemata kõige võimekam ning nii tuli teda tõepoolest veenda Tallinna tulema. Algul Meelis Atoneni asemel majandusministriks, kuid juba siis oli selge, et see tähendab peatset valitsusjuhi kohta.

Kuidas on ta professionaalses mõttes poliitikuna toime tulnud?

Koalitsioonis Keskerakonna ja Rahvaliiduga aastatel 2005—2007 oli Ansip — eriti Juhan Partsiga võrreldes — päris mõistlik peaminister: kaalutlev ja otsustusvõimeline.

Aga ma ei saa mööda tõigast, et Eesti on juba 1933. aastast olnud enam-vähem ühe mehe  juhitav maa-ala. Algul Konstantin Päts, siis kommunistliku partei esimesed sekretärid ja 1991. aastast Eesti Vabariigi peaministrid. Viimati nimetatud hakkasid algul küll suhteliselt kiiresti vahetuma, kuid võimutäius säilis.

Ansipi eeldatav kümme aastat ainuvõimulise riigipeana on juba võrreldav esimeste sekretäride ametiaja kestusega. Seda on vähem kui Käbinil, kuid võrdselt Vainoga ja rohkem kui Karotammel.

Ma ei taha tuua mingeid ideoloogilisi paralleele, viitan vaid sellele, et kõik Eestis sõltus ja sõltub praegugi tõepoolest ühe mehe tahtest. Kui muidugi Moskva, Brüsseli või Washingtoni nõudmised sulgudesse panna.

Andrus Ansipile on selline võimutäius kindlasti meeldima hakanud, samas on tajutav, et teisest küljest on see teda ka tüüdanud. Minu arvates pole ta täielikult võimuhull inimene, nagu neid tipp-poliitikute seas tihti leidub. Tema vihjeid, et ta ei sooviks jätkata Brüsselis, vaid pigem mõnes eraäris ja Tartus, võtaksin seepärast üsna tõsiselt.

Ansip on võimutäiust ehk liigagi vähe kasutanud, taandades end eri erakondadest ministrite kabineti eesistujaks. Mida edasi, seda vähem on tunda peremehesilma ja -muret kõige riigis toimuva pärast. Ent just seda ma peaministrilt ootan.

Millised on olnud Andrus Ansipi peamised vead?

Ta on hakanud liiga palju tegutsema, lähtudes partei, mitte riigi huvidest — selle nimel, et just Reformierakond võimul püsiks. Sellest tulenes ka tema kahetsusväärne reageerimine mullusele Silver Meikari juhtumile. Ta saab ju suurepäraselt aru, et kõik poliitikud teavad, et Meikar rääkis erakonna rahastamise kohta tõtt.

Riigi huvides on, et peaminister mõjuks alati usutavalt. Mõelgem kas või sellele, miks Mart Laar kaks korda peaministri kohalt lahkuma pidi.

Veaks pean kindlasti pronkssõduri kõrvaldamist nii räpakal moel, nagu see teoks sai. Reformierakonnale tõi see küll osa isamaalaste elektoraadist, kuid hävitas Andrus Ansipi suhted nii Eesti muukeelse elanikkonna kui Venemaaga. Kokkuvõttes on see toonud Eestile nii sise- kui välispoliitilist kahju.

Läbimõtlematu ja vaid emotsioonist lähtuv on olnud suhete katkestamine Edgar Savisaarega ning seega ka pealinnaga. Poliitik ei tohiks konkurendi sõnadele eriti tähelepanu pöörata ja nagu näeme, on ta Vilja Savisaarele kogu varasema sõimu suutnud andestada. Miks siis mitte Edgarile?! Igatahes on ta tänu sellele oma erakonna muutnud Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) pantvangiks ning võtnud nii erakonnalt kui endalt poliitilise manööverdamise ruumi.

Kas meenub ka midagi kiiduväärset?

Kiita tahaksin Ansipit selle eest, et ta pole järele andnud IRL-i survele ega lasknud läbi valdade sundliitumisel põhinevat haldusreformi, mis oleks Eestile rohujuure tasemel hävitav. Loodame, et tal jätkub meelekindlust ka IRL-i käivitatava gümnaasiumireformi mõistuspäraseks ohjamiseks.

Meeldiv oli otsusekindlus Kristiina Ojulandi häältevõltsimise afääri puhul.

ARVAMUSED

Tõnis Saarts,
politoloog

Eesti on Andrus Ansipi ajal läbi teinud kiire arengu, kuid kindlasti ei saa seda panna ainult valitsuse targa poliitika arvele — pigem on mõju avaldanud soodsad välistegurid, näiteks Skandinaavia riikide majanduskasv.

Olulisi ühiskonda või valitsemist muutnud reforme Ansipiga seostada ei saa. Erandiks on ehk uus avaliku teenistuse seadus ja töölepinguseadus, kõrgharidusreform läheb pigem Isamaa ja Res Publica Liidu ning Jaak Aaviksoo arvele.

Ansipi valitsuse suurimateks saavutusteks jäävad euro kasutuselevõtt ja pronkssõduri teisaldamine. Mõlemat sammu peetakse pigem õnnestumiseks. Teisalt oli neil varjukülgi.

Seega jääb Ansip ajalukku pigem pika valitsusperioodi, aga mitte julgete reformide ja suurte visioonidega. Ta on ajanud võrdlemisi konservatiivset, pragmaatilist poliitikat, mille peaeesmärk on olnud võimul püsida, mitte suurte probleemidega tegelda.

Kuigi libreraal, on ta ajanud üsna pragmaatilist poliitikat. Minimaalriik ja loosung «Igaüks on oma õnne sepp» pole praktikas realiseerunud, mistõttu majanduses ja sotsiaalpoliitikas on täiesti libertaarsest lähenemisest loobutud.

Ansipi-aegne sotsiaalpoliitika on olnud ettevaatlik ja vältinud suurte probleemidega tegelemist. Selle valdkonna suurim «saavutus» on ehk olnud mõistliku dialoogi katkemine sotsiaalpartneritega ja hulk konflikte.

Ilmselt nii vähe dialoogialdist ja oma ilmeksimatuses veendunud peaministrit pole Eestil olnud. Dialoogi, argumenteeritud diskussiooni ja kompromissivalmidust on praeguses Eesti poliitikas kõvasti vähem, kui oli kümmekond aastat tagasi. Seega põhjamaisest poliitilisest kultuurist, mille järele meil sageli ihaletakse, on Eesti Ansipi ajal kaugenenud.

Erinevused on üsna suured. Kui Kallas oli veendunud liberaal nii sõnas kui teos, siis Ansip on liberaal vaid sõnas. Poliitika, mida ta ajab, on pragmaatiline ja mõeldud keskmisele valijale, kes polegi enamasti veendunud minimaalriigi toetaja. Kui Kallas oli intellektuaalne poliitik, kellel oli visioon ning kes armastas ka väidelda ja oma vastastega dialoogi pidada, siis Ansip on pragmaatik, keda ei köida suured visioonid ning kes ei kannata mingit vastuvaidlemist ja peab dialoogi ajaraiskamiseks.

Peep Aru,
­peaministri erakonna-kaaslane

Mees, kes nii pikalt on peaministri rolli kandnud, peab ikka kõvast puust olema. Tegemist on inimesega, kes ei lahmi, vaid teeb asja endale selgeks ja alles siis ütleb. Ta on nõudlik nii enese kui teiste suhtes ja usub, et alati on võimalik asju järk-järgult parandada, probleemidele lahendusi leida ja nendeks tegemisteks liitlasi leida.

Nõustun Mart Kadastikuga, kes ühes raadiosaates märkis, et Andrus Ansipi rolli ja tähtsust peaministrina hakatakse õigesti hindama alles ajalooraamatutes. Tema saavutus on olnud see, et Eesti pole muutunud õpitud abitusega riigiks. Meil on valdav teadmine, et tööd tegemata ei saa midagi, ning see klapib Andruse ja Reformierakonna ideoloogiaga.

Oleme majanduskriisist üle saanud. Võrreldes teiste Euroopa riikidega oleme heas seisus. Lisaks korras rahandusele ja majandusele on ju päris igapäevaseks muutunud uudised teaduse, kultuuri ja teiste eluvaldkondade saavutustest. Viimane inimarengu aruanne tõestas, et Eesti liigub igaühe jõukuse ja heaolu kasvu teel ning arenevad kõik ühiskonnaelu valdkonnad. Jah, sellel on olnud oma hind, aga julgen arvata, et mõne teise valitsusjuhi puhul oleks meie ühine pingutus olnud väiksem.

Andrusele on kõige enam ette heidetud roosade prillide liigset kasutamist. Aga kes siis veel peaks oma riiki ja rahvasse uskuma kui mitte peaminister? Pealegi on tema  optimism alati põhinenud teaduslikul statistikal ning ratsionaalsetel faktidel. Peaministri armastus arvude vastu on ju üldtuntud. Samas näeb ta statistika taga ka inimesi. Küll oli palju asjatundjaid, kes kriisi ajal pidasid enesestmõistetavaks pensionide vähendamist. Teame ju, et Ansipi valitsus hoopis tõstis neid.

Kui analüüsida seda, kuidas Reformierakond on Andrus Ansipi esimeheks oleku päevil muutunud, peab paika tõsiasi, et kõrvalt kiibitsejad on alati kõige targemad. Ma ei võrdleks Andrus Ansipi Reformierakonda ja Siim Kallase Reformierakonda. Praegune erakond on loogilise arengu tulemus. Peaministri veendumuse kohaselt püsib edukas riik tugeval keskklassil ja tööinimestel ning Reformierakond on just keskklassi ja tööinimeste erakond.

Peaministri ametist ei ole Andrusel enne 2015. aasta valimisi pääsu. Ta on öelnud, et tahaks edaspidi rohkem aega pühendada perele ja lapselastele, aga ainult kodus istujana ma teda küll ette ei kujuta.

Tagasi üles