1. juunil, lastekaitsepäeval, tuli minu kaheksa-aastase tütre mobiiltelefoni järgmine sõnum: «Tõuse ja sära! Vali 104. Sinu Edgar.» Laps luges selle läbi ja tuli minu käest uurima, kes on ta salapärane uus sõber ja mida nüüd teha. Hiljem sain teada, et samamoodi jäi tol hommikul nõutuks veel umbes 100 000 inimest.
Pean niisuguste teadete saatmist lapse ahistamiseks. Võib-olla on see imelik, aga ma tõesti ei soovi näha oma alaealise tütre telefonis täiskasvanud mehe sõnumit, mis lõpeb intiimselt sõnadega «Sinu Edgar». Meil ei ole ühtegi sellenimelist tuttavat.
Tahaksin nüüd härra Edgarilt teada, kuidas on jõudnud tema kätte minu lapse telefoninumber, mis on tema kahtlased eesmärgid ja kuidas ma saaksin oma last kaitsta.
Eesti keeles on tavaks, et sõnaga «Sinu» pöörduvad teineteise poole inimesed, kes on omavahel väga head tuttavad. Kui tutvus on põgus või ametlikul tasandil, kasutatakse sõna «Teie».
Nii palju keelekasutusest. Nüüd viisakusest.
Viisakas inimene lisab kirjutise alla oma nime sõltuvalt jälle tuttav-olemise-astmest. Haritud inimene peab suutma vahet teha isikliku ja ametliku kirja vahel ning jääma võõraga suheldes neutraalsele pinnale.
Kui laps leiab oma telefonist sõnumi, mille lõppu on lisatud familiaarselt «Sinu Edgar», tekitab see nii temas kui vanemates segadust. Pealegi kui laps harjub võõraste inimeste säärase pöördumisega, ei pruugi talle järgmine kord enam imelik tunduda, kui mingi Tema Onu teda kusagile kohtuma kutsub. Ohtlik tendents.
Üks hea asi oli selle intsidendi juures siiski ka. Nimelt oli põhjust rääkida lapsega põhjalikult sellest, et kõikidest uutest tuttavatest tuleb vanematele teada anda, ning sellest, millised ohud võõraste inimestega mobiiltelefoni ja interneti vahendusel suheldes võivad varitseda.
Tahes-tahtmata kerkib küsimus, mis saab edasi. Kas laste sõber Edgar tuleb koolide ja lasteaedade juurde kohukesi jagama?