/nginx/o/2016/09/20/5864287t1h7f0a.jpg)
Eestlasena kuulume nende rahvaste hulka, kelle keeles tähtsad sõnad on seotud vanematega. Endale seda alati lõplikult teadvustamata ütleme, et räägime emakeelt. Tavaliselt on see keel, milles ema on meile hällilaulu laulnud. Samas oma seotust riigiga kinnitame isamaa kaudu.
Juhan Peegel on kunagi kirja pannud imelise loo oma ema keelest. Vaadates meie kirjandust, on tunne, et isast on vist veidi keerulisem kirjutada kui emast. Iga isa on oma laste elus ilmselt kuidagi rohkem isemoodi. Emaga on meil väga tihe füüsiline side, isaga on side (juhul kui seda üldse on) pigem spirituaalne. Sellele, miks see side on just üht- või teistmoodi välja kukkunud, saame ehk sügavamalt mõelda alles siis, kui oleme isa juba igavikuteele saatnud.