Euromüntide sekka satub võõrast raha

Kumb on kumb? Üks on 2-eurone ja teine 10-bahtine münt. Foto: Aivar Aotäht / Sakala

Sain hiljuti poes tagasi pihutäie münte ega hakanud neid kohapeal üksipulgi uurima. Kui hiljem kodus lotopileti kraapimiseks rahakotist münti võtsin, sattus näppu veidrate tähtedega võõras metallraha.

Selgus, et kassapidaja oli andnud mulle 2-eurose metallraha asemel tagasi sellega väga sarnase, ent tundmatu mündi. Esialgu ei suutnudki ma mündi päritolu tuvastada, sest eestlasele arusaadavaid tähti sellel polnud.

Väike numismaatiline huvi andis siiski alust kahtlusele, et tegu on Tai rahaga. Uurisin järele ja nii oligi: olin saanud 2-eurose asemel 10 Tai bahti, mille väärtus on umbes 0,25 eurot­.

Olin samal päeval sooritanud paberraha eest ostu ning saanud münte tagasi paaris kohas ja seega ei olnud ma päris kindel, kus see juhtus. Tai raha oli andnud kas üks tuntud kauplus või müügikiosk.

Tai, Läti ja teised

Otsides internetist infot 2-eurose ja 10-bahtise ühesuguse väljanägemise kohta, leiab lugemist, et seda sarnasust on Euroopas ära kasutatud lausa eesmärgipäraseks pet­miseks.

Näiteks ei suuda osa vanemaid rahaautomaate neid  münte eristada ja nii susatakse 2-eurose mündi asemel masinasse üle kaheksa korra nigelama väärtusega 10-bahtine.

Nagu minu kogemus näitab, ringleb Tai münte eurotsoonis ka inimeste vahel käest kätte. Õppetund olla tagastatud raha suhtes tähelepanelikum läks mulle maksma kaks eurot.

Põgus küsitlus lähedaste ja tuttavate seas näitas, et Tai raha pole ainuke, mida euromüntidega segamini aetakse.

Minu isa sai oli mõni kuu tagasi saanud Tartus ühe kaubandusketi poest tagasi Läti mündi. Ta avastas selle alles kodus.

Üks mu kolleeg oli aga ise Läti raha ringlusse pannud. Ta rääkis, et oli rahakoti senditaskus paar aastat hoidnud üht emotsionaalse väärtusega lehmakujutisega 2-latist. Umbes pool aastat tagasi märkas ta, et münti enam pole. Kolleeg on kindel, et münt polnud kaduma läinud — küllap oli ta selle kogemata mõnes hämaramas ostukohas euro pähe käiku lasknud.

Teine kolleeg ütles, et andis mõni aasta tagasi Viljandi kaupluses kassapidajale ostu eest tasudes muu metallraha seas Ameerika Ühendriikide mündi. Seda müüja märkas ja palus ikka eurodes maksta.

Ka klient olgu hoolikas

Nagu kauplused tunnistavad, juhtub vahel tõesti, et ringlusse lipsab võõra päritoluga metallraha. Seda tuleb nende kinnitusel ette harva, aga ega info igast sellisest juhtumist pruugi kassapidajast kaugemale jõuda.

Männimäe Selveri teenindusjuht Tiina Leitmaa ütles, et tavaliselt suudab kassapidaja võõra mündi kohe tuvastada ega võta seda vastu, aga mõnikord satub selline võõrraha ka kassasahtlisse ja nii võib see uuesti kliendi kätte jõuda.

Kui klient püüab maksta kahtlase, võltsimistunnustega paberrahaga, sekkub asjasse turvamees ja hiljem politsei. Võõra mündi puhul juhib kassapidaja sellele lihtsalt ostja tähelepanu ja palub eurodes maksta.

Leitmaa nentis, et mujalt pärit mündid satuvad euroringlusse enamasti ilmselt tähelepanematusest ning harva püüab keegi sihilikult tasuda euromündisarnase võõra metallrahaga.

«Küll võin nii oma kui tuttavate kogemusest öelda, et eriti tähelepanelik tuleb arveldades olla lõunamaades, sest seal võib müüja tagastada nii odavamas vääringus münte kui kupüüre.»

Leitmaa rõhutas, et rahaga ümberkäimine nõuab tähelepanelikkust ka kodumaal.

«Klient peab tagasi saadud raha kontrollima kassa juurest lahkumata, sest  hilisemaid pretensioone tavaliselt ei arvestata,» rääkis ta. «Ei ole ju võimalik tõestada, kas klient sai võõra mündi selle kaupluse kassapidajalt või mitte. Paraku on paljudel inimestel kombeks, et tagastatud raha ei kontrollita ning usaldatakse müüjat.»

Leitmaa lisas, et tema arvates liikus euromüntidega sarnanevaid võõramaa münte meie raharingluses rohkem paar aastat tagasi, kui euro oli alles uus ja harjumatu. Nüüd on nii kassapidajad kui kliendid tema hinnangul eurorahaga harjunud ja võõras münt hakkab paremini silma.

Kassapidaja vastutus

Maxima kaubandusketi avalike suhete juht Erkki Erilaid hindas, et need korrad, kui klient saab kaupluse kassast tagasi võõra mündi, on haruharvad ja tõenäoliselt ei ole kassapidaja tahtnud petta, vaid on eksinud.

Erilaid kirjeldas, et kassapidaja paneb euromündid väärtuse järgi rahasahtli lahtritesse. Kui ta on kliendilt kogemata vastu võtnud euromündiga sarnaneva võõra metallraha ja asetanud õigete müntide sekka, ei uuri ta seda hiljem teisele kliendile raha tagasi andes, sest teab, millises lahtris millise väärtusega mündid asuvad.

Erilaid nentis, et kassapidaja peab kassas oleva rahasumma eest vastutama: kui tekib puudujääk, tuleb tal see omast taskust hüvitada. Loomulikult püütakse samas, näiteks videosalvestite põhjal, selgitada, miks viga tekkis.

«Aga eks inimesi ole igasuguseid,» möönis ta.

Erilaid lisas, et tema teada on viimasel ajal Maxima kauplustes ringelnud vaid mõni üksik võõrmünt.

Viljandi Tarbijate Ühistu turundusjuht Kristo Mägi ütles pärast põgusat uurimist, et ühistu kauplustes juhtub väga harva, kui klient üritab kauba eest tasuda mündiga, mis ei ole Eesti Vabariigis käibel.

Ta hindas, et 90 protsendil neist erandjuhtudest on tegemist olnud Läti mündiga ja ülejäänud puhkudel hoopiski meie oma raha, veel mõni aasta tagasi käibel olnud Eesti krooni või sendiga.

Viljandi Tarbijate Ühistule kuuluvad Maksimarket, Konsum, A ja O, Kodukaup, Mööbel ning Kaubamaja.

Kui ühistu poe kassapidaja on kogemata juhtunud sellise mündi vastu võtma, otsustatakse Mägi sõnul hiljem, kes ja kuidas vea eest tasub. «Kui selline olukord tekib, siis vaatame iga juhtumit eraldi ja teeme selle kohta otsuse,» lisas ta.